Porvoo Toomkiriku süütaja mõisteti vangi

Kiriku süüdanud 18-aastane noormees mõisteti kolmeks aastaks ja kaheks kuuks vangi otsuse jõustumise hetkest alates.
Askolast pärit nooruk kinnitas kohtus, et süütamine ei olnud tahtlik ning kahetses oma tegu.
Põlengust tekkinud kahjusid hinnatakse 10 miljoni euroga.
Trahvisumma esitatakse süüdimõistetule hiljem.
Porvoo peaprokuröri Petri Vaaja nõudis noorukile seitsme aastast vangistus, viidates tahtlikule süütamisele.

Teised kaks noorukit toodi kohtupinki süütamisest mitteteatamise pärast.
Kaasosaliste, 19-aastase naise ja 20-aastase mehe üle mõisteti kohut tuletõrje-eeskirjade rikkumise ning kaasinimeste elu ja vara ohtuseadmise paragrahvide alusel. Kohtulikku karistust neile siiski ei määratud.

Ringkonnakohus arvestas otsust tehes ka noortele osaks saanud negatiivset avalikkust ja seda, et noored kahetsesid tehtut.
Kõik kolm olid õnnetuse hetkel alkoholi tarvitanud. Kuid järgmisel hommikul andsid nad end ise politseile üles, pärast ülekuulamist võeti teine noormeestest vahi alla.

Mai lõpul toimunud põlengus hävis täielikult Soome ühe kuulsaima maamärgi ja ajalooliselt tähtsa Porvoo Toomkiriku katus.
Kiriku sisustus on kustutusainest, veest ja suitsust tekinud jälgedest hoolimata rahuldavas seisus. Ka kiriku otsakolmnurgad jäid püsti ning need on endiselt toestatud.
Toomkiriku kõrval paiknevad kirikla ja kellatorn päästeti.
Kustutustööd kestsid kolm päeva.

ER uudistele 31.august

Kirikust lahkumine on lihtne?!

Kirikust lahkulöömine on saanud soomlaste suus talgutel-käimise nimetuse. Igaüks võib sellel osaleda ning talgutööga loodetakse saada uudsete raamidega kogudus.
2003. aastal lahkus kirikust ligikaudu 27 000 inimest. Eelmisel aastal oli lahkujaid üle 33 ooo. Ning käesoleval aastal on number tõenäoliselt veelgi suurem. Juba kasvõi seepärast, et koguduse hingekirjast välja kirjutamisks piisab vaid internetiühendusest.
Internetilehekülg eroakirkosta.fi /eestikeeli "lahku kirikust"/ on viimase poole aasta jooksul vastu võtnud 11tuhat sooviavaldust. Kuid lahkuda saab ka n-ö vanamoodsalt, kasutades koguduse ametiruumides või rahvastikuregistris paberit ja pliiatsit.

"Kirik on armu, headuse ja turvalisuse võrdkujuks. Kirik seab piirid ja kutsub inimese korrale viisil, mida vaid kirik endale lubada saab," nii kinnitas oma hiljutises ajaleheintervjuus meie kodulinna koguduse kirikuhärra Keijo Gärdström.
Ta on populaarne mees. Lugupeetud jumalasulane ning hinnatud jutlustaja, kes toob kirikusse kokku needki kes muidu tulemata jääksid.
"Kirikusse kuuludes aitame me lähimest nii Soomes kui kaugemal," kinnitab kirikõpetaja.
Hiljuti Pakistanis toimunud maavärina ohvreid sai Soomest abistada mitmeti. Üks võimalus oli kirikuabi. Gärdströmi meelest on selline abistamine üks põhjus, miks kirikusse kuulumine hea on. See andvat hingerahu.
Kui kogudusest välja astuda sooviv isik kasvõi natukene hoolib inimkonnast tervikuna, tuleks lahkumisemõtted peast heita. Kogudused aitavad ju kõiki - majanduslikust seisust hoolimata.
"Kui abistamine, õla alla panek, koos tegemine ja ühine tulevik meid ei huvita, mis meid siis üldse huvitab?" küsib kirikuõpetaja hiljutises intervjuus.

Kirikus ja ühiskonnas tervikuna on Gärdströmi sõnul murettekitav lõtvus ning äärmuslik privatiseerumine. Kirikust lahku lüües mõeldakse lühiajaliselt ning vaid oma majanduslikku edu silmas pidades. Seda kinnitavat ka näiteks asjaolu, et mõni aeg hiljem tullakse jälle kogudusse tagasi. Ning Gärdström võib kinnitada, et tagasitulijaid on viimasel ajal olnud hulgim.

"Noorena oli palju vastused, tänaseks on mulle jäänud vaid küsimused," tõdeb 50 aastane kirikõpetaja ning ütleb, et Jumalasõna ning pilt jumalast on ka tema eluajal muutunud.
Noorena oli ta kindel et kui Jeesus armastab sind, siis pole sul probleeme, sest kõik mured saavad palvetades lahendatud. Täna ta enam nii ei usu ega arva. Nüüd teab Gärdstöm, et Jumal on varjatud ning noore inimese matustel saab sellest eriti selgelt aru.

Soome evangeelse-luterikiriku rahvaarv liigub alamäge, aastas väheneb number poole protsendi võrra. Sellest hoolimata kuulus näiteks kaks aastat tagasi kirikusse 84 % soomlastest.
Nendest kaks kolmandikku kuulub kirikusse aga mitte usu pärast, vaid hoopis muudel põhjustel. Kaalukas põhjus on kiriku tseremooniad, milledest laulatus ja matused on tähtsamad.
Kuid vastsündinuna koguduseliikmeks saanuna püsitakse kirikurüpes veelgi kummalisematel põhjustel: nendeks on teadvustamatus ja ükskõiksus.
Vanusest hoolimata peab nii mõnigi tunnistama, et tal on kirikupühadest "ükstakama" või et "ah ma polegi põhjustele mõelnud, vanemad ristisid - ju siis on nii õige!"
Kirikus selliseid koguduseliikmeid tõenäoliselt ei näe, kuid kirikumaks puudutab neidki. Julgen pakkuda, et sellisel suhtel on maksjale vaid üks mõtet - tsremoonia.

Miks siis ikkagi lahkutakse kirikust, loobutakse laulatusest ja kiriklikust matusest?
Internetist on ka põhjuste otsimisel kasu: nii näiteks on koostatud nimekiri teemal "100 põhjust, miks kirikust lahkuda"
Põhjused on liigitatud poliitilisteks, pedagoogilisteks, põhimõttelisteks ja moraalseteks. Ning lisaks mahub veel muidu häid põhjuseid, näiteks siis kui räägitakse seksuaalvähemustest, alkohoolismist, eutanaasiast või sellest, kui eetiline on ristida alaealisi. Ma ei tea öelda, kui palju on nende saja põhjuse hulgas tõsiselt võetavat. Kuid teada saab soome ühiskonnast nende põhjuste kaudu üht-teist küll. Kasvõi seda, et miks on kauplused Soomes pühapäeviti suletud. Osaliselt on see kuuldavasti usulistel põhjustel nii.

Mida arvatakse aga netifoorumites kirikust ja liikmestaatusest.
”On ebaõiglane ja inimesi alahindav, et kirikuga liidetakse kaitsevõimetuid vastsündinuid. Sellele järgneb kohustuslik usu-moos lasteaias, koolis ja leerilaagris. Kui paljud meist tegelikult usuks jeesuse- ja põrgulugusid, kui kuuleks neid esimest korda alles täiskasvanuna?”

"Tahan kirikust lahku lüüa sellepärast, et kirik kuulub riigile ning see solvab minu meelest neid, kes kirikusse ei kuulu. Kohe, kui kirik on täielikult lahutatud riigis, lõpetanud igasuguse kõrgetasemelise koostöö nagu näiteks USAs ja Prantsusmaal, pärast seda ei huvita mind kirikusse kuulumine mitte üks põrm.
Aga nüüd pasitab kogudusest lahkumine olevat ainus võimalus, et selline mõtteviisi idanema pandaks ning kirik ja riik püsivad eraldi."

Ja lõpetuseks ühe ema mõtted:
"Usk on maailmakäsitlus. Tavaliselt väidetakse vastupidist - õpetatakse, et piibel ei ole maateaduseõpik ning et piiblist leiduvad vead kuvavad tollast ajastust ja mitte jumala eksimust.
Ateism on samuti maailma nägemine. Kuid ateism näeb maailma vaid osaliselt, keelates üleloomuliku maailma.
Jumal ja Jõuluvana on paljude jaoks samasugused olendid, nende olemasolu on küsitav kuid nende abil sätitakse lähikondlaste käitumist.
Lapsed leiavad oma tõe igal juhul, ka siis kui me ei topi neil pidevalt oma arvamusi ja harjumusi. On vanemaid, kes ei tea midagi Tolkini kääbikutest ka sõrmuste isandast, kuid nend lapsed teavad ning peavad neist rohkem lugu kui inglitest. Ja tegemist ei ole keelatud klanniga.
Objektiivset maailmapilti ja elukäsitlust ei ole. Igaüks kujundab enda jaoks arusaadava maailmapildi ning õpetab sellelt põhjalt oma järeltulijaid.
Kui me elaksiem 100 aasta taguses maailmas, oleksime õpetanud lastele, et päike saab energiat kokkutõmbumisest ja me ei oleks rääkinud sõnagi fuusiotest. Põhimõttelised küsimused on aga palju keerulisemad kui päikeseenergia ning seetõttu ei saa me oma eelarvamustega lapsi toita. Seetõttu ei räägi paljud inimesed kodus jumalast ei lastega ega ka mitte täiskasvanutega. SEE ON ISIKLIK."

Kõik muutub, saades aja jooksul uue näo või sisu.
Ilmselt just seepärast ootab rahvas, et ka kirik oleks paindlik ja salliv. Nii võiks olla, kuid kas nii ka juhtub? Ja kas massiliste lahkumistega on muutus saavutatav?
Ehk juhtub nii KUNAGI, kuid mitte veel, sest kogudustesse jääb endiselt tuhandeid, kes just sellist jumalasõna ja teeviita vajavad.

ER saatele Kirikuelu 27. august 2006

Suursaadik on kinnitatud

Merle Pajula suurlähettilääksi Suomeen
Presidentti Arnold Rüütel nimitti torstaina 24. elokuuta Viron parlamentin (Riigikogu)ulkoasiainosaston johtajan Merle Pajulan Viron täysivaltaiseksi erikoissuurlähettilääksi Helsinkiin.
Pajula on ollut Viron ulkoasiainministeriön palveluksessa vuodesta 1992. Hän on toiminut Viron suurlähettiläänä YK:ssa sekä toiminut Helsingin suurlähetystössä tiedotus- ja lehdistöosaston päällikkönä vuosina 1995-1998.
Pajula on valmistunut Tarton yliopistosta pääaineenaan Viron kieli ja kirjallisuus.
Merle Pajula viettää parhaillaan kesälomaansa ja aloittanee työnsä Helsingissä syyskuun puolen välin jälkeen.

Nui neljaks: ma pean selle saama!

“Eestlane on vaene, aga ikka punnitab kalleid asju osta!” Just nii kirjutas ühes järjekordses internetifoorumis keegi anonüümseks jääda soovinud noor naine. Ta oli nimelt lõpuks märganud ka ise seda, mida paljud väljastpoolt tulnud nii vanemate kui ka nooremate eestlaste puhul täheldanud on: “PEAB OLEMA”-maania. Kusjuures kulutatavad summad kohe pidid olema kindlasti suured, sest muidu ei ole asi piisavalt väärtuslik.

Aga näiteks teie! Kuidas teie ära elate? Eeldades, et tarbite kallist kosmeetikat, lõhnu on ikka mitu ja kallist korraga, firmariided, hobid, reisid, laenud-liisingud, laps(ed) kasvatada?

”Tõesti, tahaks kohe teada. Sest ma ise olen selline. Ja mina olen ju lapsega kodune! Mees ei ole miljonär, kuid teenib piisavalt. Kuid ma kohe pean kulutama, pidevalt midagi ostma, pidevalt “endasse investeerima”! Tunnen, et enam ei saa sellest nõiaringist välja. Vahel, salaja, pomisen omaette ja pahaselt, et elan üle võimete,” ohkab see noor naine interneti-seina najal. Sõbranna meelest polevat aga põhjust muretseda: “Kuni välja tulete, seni ela. Kui hakkab puudu jääma, küll siis õpid ka vähemaga välja tulema!” Mõni realistlikum õpetab, et peab harvem poes käima ja ainult tavalises toidupoes.

Kui seegi aitaks…

...aga ei aita, sest ümberringi elavad kõik enam-vähem samas ringis ja isu kasvab endisest suurema hooga, sest KÕIGIL TEISTEL JU ON!!!

“On jah absoluutselt õige tähelepanek!” jätkab kolmas saatusekaaslane. Ta olevat samasugune. Kuid ta on asja ka nö. kõrvalt vaadanud: “Praegu elan USAs. Siin on nii, et rikkurid ei osta näiteks elu sees oma lastele kümnetuhandelist lapsevankrit, aga eestlastele on see nagu mingi jube oluline asi, et laps ikka Quinnys või Brios voi Emmaljungas ringi sõidaks...”

Nojah, tegelikult pole see ainult eestlaste patt, kuid tõsi on seegi. Ja siis tuleb karm kokkuvõte: “Eestlased on tõusikud, sellepärast nad toimivadki nii.” Kommenteerija teab, et tegelikult olevat samasugused ahmijad ka näiteks Läti, Leedu ja Venemaa tarbijad.

Ka selles nõiaringis on variatsioone. Üks kommenteerija olevat näiteks “firmakate” suhtes peaaegu ükskõikne ja ostukohaks on kirbuturud-kaltsukad. Ka kallitest kosmeetikafirmadest suudab ta mööda vaadata, sest “Eesti oma firmad teevad juba niivõrd tasemel asju!” Ja mis välismaareisidesse puutub siis: “Jutuks on kõik maad head. Me räägime küll, kuhu võiks sõita, aga iialgi ei viitsi...” Kuid temalgi on oma nõrkus: raamatud, muusika, filmid, arvutijupid, pisitehnika, kõiksugu selline kraam peab ostetud saama. Mees õnneks teenivat palju: “Tegelikult, ega ma ei teagi kui palju, aga siiamaani on alati raha jätkunud. Nii, et ma võin pikemalt mõtlemata mida tahes ostukorvi kahmata.”

Kuidas aga ringist välja pääseb? Kurjad ilmed ja kõva hääl on vastunäidustatud. Noomimine ja pahandamine, asjade loopimine ja ähvardamine ei aita. Alustuseks tuleb elada tunnike korraga: rahulikult ja aeglaselt, mõista püüdes ja vaikselt jälgides... Ikka tunnike korraga! Kuid enne seda tuleb ilmselt korraks ka vastu põhja käia. See on siis, kui võlanõudja paaril korral nii umbes kolmekordsed arved koos kohtukulliga uksele kätte toob. Pärast seda läheb lihtsamaks.

Mis see siis ikkagi on? Mis meiega juhtub? Seda võiks ehk kommipoe-sündroomiks nimetada. Kujutage ette pisikest äri, kus on maast laeni ulatuvaid riiuleid, kõik pilgeni komme ja igasugu maiustusi täis... Lähevad ju põlved nõrgaks. Ah et Teil ei lähe? Ärge muretsege, meil kõigil on omad nõrkused. Ka Teil!

Märkamisi

Laenatud suled I osa: Kuidas südamega töötegijat ära tunda
• Ta teeb pisut rohkem, kui temalt oodatakse. Näiteks jutustas Toolse linnuse piletimüüja meile ära lossi ajaloo, sest väikeste lastega ei saanud me ekskursioonile minna.
• Ta tahab olla veendunud, et tema kauba ja teenindusega jäädakse rahule, ja annab seega garantii. Nagu ütles üks meemüüja: ”Mu number on purgi peal kirjas, kui miskit ei klapi, siis helistage, ja muidugi olete oodatud mu mesindustalu vaatama.”
• Ta on kursis sellega, kuidas asja aetakse, ja tahabki pakkuda parimat. Näiteks ehitusmees, kes pildistab kõiki oma huvitavaid töid ja teiste omi ka, et kliendiga oma teadmisi jagada.
• Ta paneb igasse töösse ka natuke iseennast, tükikese oma ametisaladust. Näiteks kohvikuteenindaja, kes oskab teha lapsi lõbustavaid toite ja märkab kliendi erivajadusi.
• Ja kui see veel ei eristagi teda professionaalist, siis lisaks “fännab” ta oma ala ja unistab saada oma ala parimaks.

Laenatud suled II osa: "Rääkige oma isast Neeme Ruusist."
"Isa oli elukutselt haridustegelane, töötas Eesti Haridusliidus. Tema erihuviks oli skandinavistika, ta valdas hästi kõiki skandinaavia keeli ning idealiseeris Skandinaaviamaade sotsiaaldemokraatlikku ühiskonnatüüpi. Andis välja raamatu “Õnnelikud skandinaavlased”, mis oli nõukogude ajal keelatud. Käis palju Skandinaavia maades, andis Rootsis esperanto kursusi. Kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse ning oli ka Riigikogu liige.
Hiljem hakkas kahjuks toetama Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga, pidades seda vähem ohtlikuks Saksamaast. Kuulus esimesse nõukogude valitsusse. Mäletan üht isa ütlemist: “Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata. Ühe alla me peame heitma, muidu tuleb sõda ja nad kisuvad meid tükkideks.” Sõda tuli ikka, olin siis 5-aastane. Ta sattus vangi ja hukati. Vanaema (isaema) ütles hiljem, et Neeme pööraks hauas ringi, kui ta teaks, mis Eestimaaga tehtud on.
Osalt isa ebaõnnestunud poliitikategemise pärast ei ole ma tahtnud ka, et mu mees läheks poliitikasse. Ma ei läinudki algul kaasa, kui ta Tallinnasse läks, jäin lastega Tartusse. Paradoksaalne on aga, et just Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena sai ta etendada väga olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.
Ma ei tea, kuidas asjad oleksid läinuid, kui sellel ametipostil oleks olnud keegi Eesti iseseisvuse vastane. Maailm ei ole mustvalge ja elu on keeruline." vastas proua Ingrid Rüütel PMOL-le intervjuus.

Teretus nr.1

Nigut nina koopast välja pistad, läheb jamaks.
Tahtmine on küll aru saada ja mõista kuid tuhkagi - maailmal on oma reeglid, ja mul on tunne nagu ühel sümpaatselt rahuvalvajal Liibanoni-Iisraeli piiril. See tähendab, et kujutad ette küll et oled kohtunik kahe riiigi vahelises mängus, kuid selle mängu reegleid ei vaevu kohtunikule MITTE KEEGI tutvustama.

Toomkiriku süütajatest

Porvoo Toomkiriku põleng toob kohtupinki kolm, 18-20 aastast, noort. Põlengust tekkinud kahjusid hinnatakse 10 miljoni euroga ning süüdimõistmisel võib ees oodata noori eest oodata pikk vanglakaristus.
Kohtuistung algab Porvoo ringkonnakohtus kuu lõpus ning otsuse tegemisele eelneb neli kohtupäeva. Porvoo peaprokuröri Petri Vaaja sõnul süüdistatakse põlengu süütamises kahtustatavat 18-aastast noormeest tahtlikus süütamises. Teised kaks noorukit astuvad kohtupinki süütamisest mitteteatamise pärast.
18-20 aastased noorukid olid õnnetuse hetkel alkoholi tarvitanud. Kaks noormeest ja üks neiu andsid end ise järgmisel hommikul politseis üles, pärast ülekuulamist võeti teine noormeestest vahi alla.
Süüdimõistmise korral võib põlengupõhjustajat ees oodata kahe kuni 10 aastane tingimusteta vanglakaristus. Kaasosalistele võib seadusega määrata rahatrahvi või kuni pooleaastase vangistuse.

Mai lõpul toimunud põlengus hävis täielikult Porvoo toomkiriku katus.
Kiriku sisustus on kustutusainest, veest ja suitsust tekinud jälgedest hoolimata rahuldavas seisus. Ka kiriku otsakolmnurgad jäid püsti ning need on endiselt toestatud. Toomkiriku kõrval paiknevad kirikla ja kellatorn päästeti.
Tekkinud kahjuseid on hinnatud 10 miljoni euroga. Kustutustööd kestsid kolm päeva. Ida-Uusimaa läänis paikneva kiriku kunstiväärtustesteks loetakse kirikusaali keskaegseid maale ning 13.sajandist pärit Neitsi Maarja kuju.
Kiriku kantsli ehitasid kohalikud käsitöölised 16. sajandil, samast ajast pärinevad ka krutsifiks, küünlajalad ja põlengus purunenud kroonlühtrid.
13. sajandil tundmatu põhja-saksa arhitekti projekteeritud Porvoo Toomkirik on Soome üks kuulsamaid maamärke ja ka suure ajaloolise tähtsusega - Venemaa keiser Aleksander andis siin 1809 aastal oma ametivande ning soomele autonoomia. Porvoo toomkiriku katus peaks valmima just selle sündmuse 200 aastapäevaks.

ER uudistele 15. augustil 2006

Lapsepõlve televisioon

Laste saated olgu lastesõbralikud

66 000 soomlast nõuab lapsele sobilikke lastesaateid

Soome kultuuriminister Tanja Karpela võttis 18. aprillil vastu 66 000 soomlase poolt allkirjastatud pöördumise, milles soovitakse praegusest kvaliteetsemaid lastesaateid. Pöördumises on eraldi välja toodud kommerts-telekanalitel MTV3 ja Nelonen näidatavad multifilmid, mis on sageli liiga teravaid elamusi pakkuvad ning vägivaldsed.

Allkirjakogumist alustasid eelmisel sügisel Keurust pärit kooliõpilased, 17-aastane Milla Hietanen ja 18-aastane Matleen Mikkonen. Neidude ettevõtmist toetati koheselt Seinäjoel, Vilppulas, Haapamäel, Oulus, Tamperel ja Kemis. Kuid allakirjutanute seas on inimesi kõikjalt Soomest.
Tütarlaste sõnul on MTV3:e ja Neloneni lasteprogrammidest sündinud mulje, et vägivalla ja jõuga probleemide lahendamine on meie maailmas tavaline ja lubatud moodus.
Samuti annavad mõned saated justkui muuseas mõista, et elus toimetulekuks peavad just eriti tüdrukud olema piltilusad ja kõhnad kui piitsavarred.
Keurust pärit tudengid on pöördumisse kirjutanud ka lastele sobivaid saateid, millede kordused on Soome kodudes alati oodatud ning millede sarnaseid tuleks soome lastele teha ka tulevikus. Kvaliteet-saate märki kannavad allakirjutanute meelest näiteks Soomes väljamõeldud ja toodetud Metsatroll Rölli ning Külli-tädi lood. Ja sisseostetud filmidest näiteks Pipi Pikksukk, Vahtramäe Emil ja Karupoeg Puh.

Allkirjade rohkus oli algatajatele meeldiv üllatus
Pöördumise teksti tehes arvasid tüdrukud, et kokku saadakse heal juhul mõnisada allkirja. Kuid kultuuriminister Tanja Karpelale anti üle 65 913 inimese ühine soov.
Nimede kogumine toimus nii interneti vahendusel, kui ka paberi ja pliiatsiga.
Lisaks minister Karpelale viidi tekstist ja nimedest koopiad kommertstelekanalitele MTV3, Nelonen ja Soome riigitelevisiooni, samuti ka Mannerheimi Lastekaitseliitu ja sotsiaalministeeriumi juures töötavale lasteõigusteametnikule* Maria Kaisa Aulalle.

Kommunikatsiooniministeerium kavatseb saadete sobivust kontrollida
Pöördumisse kirjutatud mure on juba mõju avaldanud. Aula esitas mõni nädal tagasi kommunikatsiooniministeeriumile palve, et telerist näidatavaid lastesaateid ja nende sobivust kontrollitaks.
Aula sõnul peaks uurimus toimuma nii, et kõik Soomes näidatavad soomekeelsed kanalid seatakse ritta ning erapooletu zhürii vaatab saated läbi.
Ministeerium on ettepanekuga nõus ja võtab selle korraldamise südameasjaks, sest tegemist on investeeringuga tulevikku.
Hindamisele tulevad näiteks saadetes ja filmides näidatav vägivald, soorollid ja erinevate probleemide lahendamisviisid.
Samuti uuritakse lähemalt, missugused saated ühele või teisele vanusele sobivad ja millised saated võivad otseselt mõjutada laste arengut ja maailmapilti.
Oluline on siinkohal veelkord rõhutada, et huvi on tõesti suur ja eesmärk kõigil osapooltel üks: anda lastele turvaline lapsepõlv.

Tulevik toob pisut parema lapsepõlve
Milla Hietanen ja Matleena Mikkonen on rahul, sest avalikule kirjale andis oma nime nii suur hulk inimesi.
”Kui selle tulemusena nüüd kasvõi üks multifilm neil kahel kanalil lastele sobivama vastu vahetatakse, siis oleks põhjust kohe väga rahul olla!” tõdeb Mikkonen.
Ka Soome Riigitelevisioonile anti avalik pöördumine üle, kuid seda ennekõike tänuga hea (kasvatus)töö eest. Kuid pisike tagamõte on sel samuti:
”YLE suund on igati õige. Loodame, et YLE on pakutu põhjal valmis peatselt ka vaatajauuringu tegema, et välja selgitada, mida siis täpselt näha soovitakse.”
YLE lastesaadeteosakonna peatoimetaja Teija Rantala sõnul on riigitelevisioonil vaatajate nostalgia-lembus juba kõrvataha pandud.
”Plaanime eetrisse anda korduseid vanadest armsatest lastesaadetest. Ning püüame valida näitamiseks sellise aja päevast, et neid näeks võimalikult palju huvilisi. Ka täiskasvanud!”

_____________________________________________

Pöördumise tekst:
Kas mäletad veel aega, mil lastesaated oli vägivallata ja sealt tõesti võis õppida midagi? Neis lastesaadetes ”sai paha alati teenitud karistuse nii, et lapsed võisid õppida nende vigadest ja sedagi, kuidas on õige olukordi lahendada!”
Kas mäletad veel neid saateid, kus ”pahal ja kurjal” polnud kohtagi?
Kas Sina tead, mida Sinu lapsed täna telerist näevad ja vaatavad? Kas Sina oled kursis nende saadetega, mida erinevad telekanalid lastesaadeteks nimetavad?
Meie arvates ei ole lendavad, kõnelevad ja sõdivad hiigelrobotid ning koledad monstrumid midagi sellist, mida koolieelikud telerist nägema peaksid.
Või kus ülistatakse kuulsust ja au, mis teiste jalgealla tallamisega saavutatud. Meie ei soovi anda lastele sellist maailmapiti.
Tahame, et lastele näidatakse telerist turvalisi saateid, et oleks võimalik vaadata ka vanade armsate saadete kordusi. Lisaks sellele soovime ka uuemaid, kuid ennekõike lastesõbralikke saateid ja filme.
Käesoleva pöördumisega teeme ettepaneku kõigile teile, kes te otsustate: mõistkem lastesaadete väärtus!
Sest see ei ole täiskasvanutelt ära võetud aeg, vaid väikese vaataja oodatuim hetk.

Toome siinkohal ära mõned saated, mis on korduseid väärt: Tohtori Sykerö, Alfred J. Kwak, Maija Mehiläinen (Mesimummi seiklused), Barbapapa, Olipa Kerran Elämä (Oli Kord Elu), Olipa Kerran Ihminen (Oli Kord Inimene), Histamiini Hevonen, Halinallet (Kalli-karud), Kummikarhut, My Little Pony, Kylli-tädin Tarinoita (Külli-tädi Lood), Rölli (Metsatroll), Tao Tao, Nalle Luppakorva (Karumõmm lontkõrv), Vili Vilperi (Vilgas koaalapoeg), Kaukametsän Pakolaiset, Peukaloisen Retket (Pöialpoisi lood), Pipi Pikksukk, Vahtramäe Emil, Karupoeg Puh jpt.

http://www.lastenasialla.net/

_____________________________________________

Taust

KES?
Milla-Maaria Hietanen, 17-aastane Keurust pärit tudeng, kes õpib sotsiaal- ja tervishoiu erialal.
Matleena Mikkonen on 18-aastane Keuru gümnaasiumi viimase klassi õpilane.
Nendega koos kogusid paberi ja pliiatsiga aadresse veel mitmed inimesed üle Soome.

MIS?
Paljud meist on omaette või tuttavatega arutanud, et miks on lastele suunatud telesaated nii ”jõhkrad”. Siit sündis tahe, panna need mõtted paberile.

KUIDAS?
Kirjutades avalik pöördumine, millele kogutakse allkirju nii vanal moel paberi ja pliiatsiga kui ka tänapäevasemalt – interneti teel.

MIKS?
sest telerist näidatavad lastesaated annavad meie lastele vääristunud maailmapildi.
Koolieelikud õpivad matkides. Ja nii matkivad nad ka telerist nähtut. Saated mõjutavad otseselt laste käitumist ja õpetavad neile negatiivseid hoiakuid. Lapsed omandavad telerist mõtlemisviisi nagu oleks asjade lõhkumine, kaaslaste löömine, inimeste alavääristamine ja vägivallaga olukordade lahendamine täiesti normaalsed ja täiskasvanute elus igapäevased.
Telerist nähtud ja koheselt ka ise järele proovitud võitlusvõtted ja sõnavara võetakse ka mänguplatsile ja lasteaeda kaasa. Lõpuks käitub väikene laps nagu räige robot, saamata ise aru oma tegevuse väärusest. Ka kuulsusejanu ja pahatahtlik auahnus on liialt sageli saadetes esil.
Tüdrukutele mõeldud saadetes (näitena Spice tytöt) on lausa kohustuslik olla ilus, piits-peenike ja täiuslik. Sest muidu ei saavat elus hakkama!
Poistele mõeldud saadetes (näitena Pokémon) tuleb aga omavahel võidelda, kuni ikka ise võitjaks jääd.
Lastel, nii poistel kui tüdrukutel tuleks algusest peale elada teadmisega, et mitte keegi meist ei ole täiuslik ja ei peagi olema!
Meie käesolev pöördumine puudutab annekõike nädalavahetusel esitatavaid lastesaateid. Siis on valik ja pakutu kõige kohutavam. Ja just siis on lastel kõige rohkem aega teleri ees istuda.
Tahame paremaid ja lastesõbralikumaid saateid ekraanile, nii uusi kui ka vanu!

KELLELE?
Pöördumine anti 18. aprillil edasi Soome kultuuriminister Tanja Karpelale, koopiad anti edasi ka pöördumises mainitud kommertstelekanalitele MTV3, Nelonen ja Soome riigitelevisioonile. Neist viimane sai teksti tänutäheks tehtud töö ja õige suuna eest. Tekstid anti üle ka Mannerheimi Lastekaitseliidule ja sotsiaalministeeriumi lasteõigusteametnikule** Maria Kaisa Aulale.

Pöördumisele kirjutas alla 65 913 inimest.

_____________________________

* ja ** soomekeeli on ta lapsiasiavaltuutettu

Ajakiri "Pere ja Kodu" august 2006