Plaanitud aeg

"Mitte suurtest liigutustest,

vaid impulsist, energiast, tempost..." /maestro Eri Klas/
AEGA ON KÜLL - kinnitab mees, kelle elu on minuti pealt kirjas järgmise kahe aasta ulatuses. Aeg saab temaga kohtumist oodates teise tähenduse. Siis ei tohi aega raisata.

“Aga ma ju lubasin! Mulle jääb alati enne kontsertit mingi aeg puhkamiseks. Ei, te ei võta seda minult nüüd ära. Praegu on plaanitud aeg!” teatab maestro kindlalt ning sulgeb ukse.
“Mul on sisemine kell, ma võin hommikul viiest ärgata kui vaja ja suudan magama jääda kui vaja.
Lambaid pole vaja lugeda ja stress on suur. Kuid kui annan endale käsu, räägin ennast magama.
Närveerin väga. Kuid väga tähtis on oskus end välja lülitada...”

Dirigendikepp
“See on käepikendus, stimulant, et dirigent võiks vähem teha,” teab Klas.
“Vehitakse liiga palju, see ajab orkestrandid segadusse. Nad ei tea enam, kas peavad mängima lõuaotsa, kukla või tagumiku järgi. Mida rohkem dirigent puldis sipleb, seda segasem on rütm. Rahu on see, mis stimuleerib rütmiliselt mängima,” selgitab ta.
“Hea näide rahust ja rütmist oli laulupeol Neeme Järvi,“ ütleb Klas ning jätkab: “Hea dirigent on
eneses kindel ja tema järgi lähevad ka massid. Mitte suurtest liigutustest ei sünni muusika. Vaid impulsist, energiast, tempost. Ega dirigent pole lennuaparaat, kes pärast meeletut vehkimist veel ka õhku peab tõusma ja märulise aplausi saatel ära lendama,” räägib ta tõsisel ilmel.

Kindla dirigendi skaala
“Tiia Loitme” kõlab kiire vastus.
“Loitme nõiub, ta kuulab, mis koor teeb ja läheb sellega kaasa,” selgitab Klas, kes teab täpselt, et vahel musitseeritakse ja vahel dirigeeritakse.
Mõni tund hiljem tõuseb Klas suure ooperikoori ja orkestri ees lavale, et dirigeerida surmamessi.
Tund varem lõppenud pressikonverentsil räägib ta inimlikust reekviemist.

Suhe surmaga
“Kahjuks, tõesti kahjuks, pean tunnistama, et suhe on üllatavalt tihe. Palju lähedasi inimesi on läinud...”
“Mõtlen isegi sellele iga päev, mida vanemaks saan, seda enam. Ja seetõttu üritan oma päevi täita, plaanida. Iga uus hommik on mulle kui kingitus,” lööb toas äkki heledaks - mees naeratab.
“Kalmistul ei saa ma liiga sageli käia. Käin oma lähedaste juures sellest tarbest, mis mul on sees.
Kalmistu väravas ei kirjutata ju sinu kohustusi ja käimisi üles. Igal inimesel on oma sisemine kirik. Arvan, et seda peab õpetama igale järeletulevale põlvele. Ja mitte sellepärast, et hauad oleks korras. See on kasvatusküsimus.”

Tuhastamine
“Mul neid probleeme pole. Kombed muutuvad, ent mullast oled Sa võetud, mullaks pead Sina
saama”, tsiteerib ta.

Kas Teie näitate väliskülalistele Tallinnas Metsakalmistut?
“Olen viinud jah külalisi sinna, et näidata meie kultuuri. See on austusavaldus nendele, kes selle
maailma on meile jätnud.”

Pärand
“Olen õpetanud lastele olema see, kes sa oled! Seda, et ollakse abivalmis, sõbralik ja mõistev nende suhtes, kes seda vajavad. Ja leplikkus!!!
Andsin kunagi Soome televisioonile intervjuud, saatejuht oli jahmunud, kui kuulis mu lapsepõlve - aastatest: õudne, te olite Siberis!!
Mina seda nii ei kogenud, sest olin ju laps. Siis olid teised mänguasjad nüüd on teistmoodi asjad. Olime jah, vaesed. Ent rikkus pole siis oluline. Õnne jaoks pole asju vaja, eriti veel lapsepõlves.

Mäletan, kuidas mulle õpetati sõbralikkust ja teise inimes austamist, eriti oma vanemate austamist. Minu parim sõber oli mu ema. Ta toitis klaverimänguga oma vanemad, tädi ja mind. Oma isa ma ei mäletagi, sest ta hukkus sõjas.

Rahvus
“Juut!” kõlab kiire vastus.
“Väiksena oskasin natuke ka juutide keelt, aga kuna mul pole mingeid otseseid sidemeid, ei
religioosseid ega ka ühiskonnaga seotuid, on see kõik jäänud unustusse.
Tuleb välja, et ju ma siis pole nii hea juut.

Mida tunnete vaadates uudistes Iisraelis toimuvat?
“Muidugi on valus. Ma ei leia, et õiglus on ühe või teise poole peal. Selleks, et seal rahu saavutada, peab olema rohkem mõistmist,” seletab UNICEFi Hea Tahte saadik.
“On imeline, mida nii vaene riik on kõrbetükikesega teha suutnud – suur ja õitsev aed, välja mõelnud selle, kuidas soolasest mereveest magedat vett saab. Ja muidugi maavarad. Ent rikkus... Rikkus on kuskil mujal. On imetlusväärne, et Iisrael on andnud niipalju mõtlevaid inimesi,” räägib ta.

Isa ja vanaisa
“Ma pole endaga sugugi rahul,” jääb mees mõttesse.
“Ega see dirigendi amet eriti rõõmustav ole. Oleme ju sellised üksikud hundid, kes pidevalt kusagile kibelevad. Kui ma olen kodus, siis keerleb peas pidevalt mõte, et ma pean kusagil mujal olema. Ja kui olen reisil, siis igatsen kodu ja koduste järele. Töö piitsutab tagant.
Võiks ju öelda, et võta vähem tööd, aga seda on lihtsam öelda kui teostada. Sest meesterahval on ikkagi see tööhimu ja minul ka musitseerimishimu - mitte auahnus - ikka nii suur kaasa
sündinud!! Soovin ju nii paljut teha ja võtan kavva lugusid, mida pole iial juhatanud. Seega lisakohustused, mis tähendab ka seda, et istun öid üleval ja õpin nagu koolipoiss enne eksamit.
Eksameid on minulgi. Ja vastutus, sest kui seisan orkestri ees, vastutan mitmesaja inimese eest.”

Mitte ainult Hea Tahte saadik
“Vastutus tähendab ka seda, et maailmas reisides, esindan ka ühte riiki. Ja see, kuidas käitun, räägin, esinen ja ütlen, tähendab, et mind märgatakse ka kui tituleerimata saadikut. Neist kohtumistest on sõlmitud palju kontakte ja need pole sugugi mitte alati minuga seotud.”

Teie pakite kohvri alati vaid selleks, et see kodus, Eestis, jälle lahti pakkida...
“Kahte asja ei saa ma vahetada - ema ja isamaad. Eesti on minu isa maa.
Minu tööraamat on olnud 40 aastat Estonia teatris. Olen juhatanud väga paljudes maades, kuid mujale on mind kutsutud. Tööl käin ma ikka kodus, Eestis.”

Kas Te olete kunagi konkureerinud või kandideerinud?
“Ei. Konkursse on olnud ainult üks: 1968. aastal Tshehhis, just siis, kui seal olid tankid. Tõsi,
varasematel kordadel mind ei lastud riigist välja.
Aga vaat, tookord ma äkki kõlbasin Moskva meelest.
Enne seda tahtsin minna Viini õppima. Olin välja valitud, kuid viimasel hetkel korjati mind lennukist välja. Ja asemele saadeti üks Moskva jaoks sobivam mees.
Niisiis olen osalenud ainult ühel konkursil, seda ehk tänu rahvusele. Võib-olla nad Moskvas otsustasid, “ärme ikka venelast saadame, saadame juudi!”” muheleb ta ja lisab: “Rahvusest oli kasu!”
Ta vaikib hetke ning läheb ajas tagasi: “Toona polnud seal sugugi kerge olla. Hirm oli nii tugev, mitte ainult minul, vaid kõikjal ja kõigis. Ei tea, kuidas oleks läinud, kui ma poleks osanud inglise keelt. Tänu rahvusele oli mul kergem seda rääkida, ning inglise keel avas kergemini uksi.”
Eri Klas võitis, ka peaauhinna.
“Auhinnaks oli võimalus dirigeerida kõigis sotsialismimaades. Sealt algas minu tee.”

Kuidas dirigent Klas tööd leiab. Või on tööl leidja roll?
“Ma pole kunagi kandideerinud mitte ühelegi töökohale ega ametipostile. Mulle on tehtud ettepanekuid, ja ma olen need kas vastu võtnud või erinevatel põhjustel keeldunud. Näiteks sellepärast, et ma ei soovi olla osa linnavarast ja dirigenditöö kõrval hoolitseda orkestri finantsprobleemide eest. Mõnedel juhtudel tuleb lisaks veel ka samas linnas elada või siis 15 nädalat aastas kohal olla,” selgitab Klas.
“Ja nii sätin oma elu selliselt, et olen neist taakadest vaba ja seotud pidevalt Tallinna, oma kodu ja Estonia teatriga eelkõige. Olen rahul sellega!”

Kodust kaugel ehk väliseestlased
“Igaüks otsustab oma elu üle ise. Minu jaoks oli mõeldamatu jätta pere, ema, ja ka Estonia teater, ja sellepärast ei läinud ja pole siiani läinud. Kuid mul ei ole ühtegi etteheidet neile, kes läksid, ja lähevad ka praegu. Mingit tinapommi ei saagi kellelegi jalakülge panna.
On imetlusväärne, et paljud läinutest on uuel maal suutnud auväärse koha leida. Välismaal läbi lüüa on mitu korda raskem kui Eestis. Seda on tundnud eriti need, kes on proovimas käinud. Selge ees tagasitulijaid on väga palju, sest seal ei saa niisama keegi tööle ega tule valituks. Sest ka seal eelistatakse OMA.
Minagi pean olema tugevam kui see, kes neil kodust võtta oleks. Nimekiri läbilöönutest on üsna lühike.”
Klas külastab igal välisreisil Eesti Maja ja kohalikke eestlasi. Kontakt nendega on oluline. Mõlemapoolselt.
Räägime ESTO tulevikust.
“Määrav on spontaanne tahe ja tegemine,“ kinnitab Klas.
“ESTO jätkumise ja toimumise määravad aga ainult välisriikides elavad eestlased. Niikaua, kui need ühiskonnad - olgu nad kus tahes - omavahel kontakteeruvad, nii kaua hoitakse seda identiteeti.”
Kõlab sõbralikult ja helesiniselt.
Paraku ainult kõlab, sest tähelepanelik

* * *
Nõukogudeajal oli dirigent psühholoog-nõustaja-majahoidja.
Nii näiteks tuli mul ühel päeval viiulitele uued jõhvid hankida.
Olin Hiiumaal käimas, näen, taluõues valge hobune. Astun tarre, peremees sööb laua taga suppi.
Küsin: ”Kas ma hobuselt saba tohiks kaasa võtta?”
Saingi saba, ja meie orkestrist tuli hobuse alaline klient.
Pidasime peremehega plaani, et kuidas loomale selle eest tasuda.
Peremees pakkus, et võiks Estoniasse mõnele etendusele tulla:
„Plaksutada ta ju ei oska, aga hirnuda küll!“
* * *

silm leiab muudki.
“Olen täheldanud, et paljud ühingud ja seltsid on omavahel tülis.
Miks ometi?” vangutab Klas pead.
Soome eestlaste puhul on välismaal olemine teise kõlaga.
“Soome eestlased on juba nii assimileerunud,“ teab Klas ja jätkab: “Muusikute seas on palju neid, kes elavad Soomes, kuid võimalusel teevad tööd ka Eestis. Näiteks Andrus Haav, suurepärane viiuldaja, Soome Rahvusooperi kontsertmeister. Tal on kaks last, perekond. Ja kui võimalust pakutakse, tuleb ta Eestisse mängima. Me ei saa viltu vaadata seetõttu, et ta Soomes elab. Mina tahan ju ka oma voodis magada,” põhjendab Klas.

Meie lapsed – kelle tulevik?
“Jah, tõesti. Kellele me jätame selle siin? On kurb, et maailm on tohutult muutunud. Relvad ruineerivad - narkomaania, terror, ususõjad. Meile tuleb meelde tuletada, et siit ilmast ei saa midagi kaasa,” räägib Klas.
Kui Eesti taasiseseisvus, said osadest äkki väga rikkad, osadest väga vaesed ja see kontrast Eestis on süvenenud. Tavalise inimese pensionist ei jõua enam üürigi maksta. See teeb muret, ja milline on tulevik ja kellele, ma tõesti ei tea.”
Klas jutustab loo seletamaks asjademaailma tühisust:
“Sõjamees Aleksander ütles, et kui mind matma hakkate, jätke üks käsi järele lohisema. Imestati, et miks. Aga sellepärast, et kõik näeksid: siit ilmast ei saa midagi kaasa!”
Kõik, mis meil on, on laenuks. Mõneks ajaks on meil ka meie kodumaja, kui aeg on täis, tuleb see ju jätta.”

Laulupidu - meie rikkus
“Kui seda kõike nüüd ühendada laulupeoga, siis oli heameel kogeda viimast laulupidu.
Muide, toona 1990ndate alguses, tahtsid rikkad kõike sisse osta, osteti muidugi ka natuke aega. Oldi suisa arvamusel, et laulupidu pole enam vaja. Toodi kohale kõikvõimalikud supertähed ja plaaniti laulupeod üldse ära unustada...” meenutab Klas.
“Laulupidu maksab ka, ja mitte vähe. Olen arvamusel, et riik võiks seda mitu korda enam subsideerida. Meil on väga suur lauljatearmee ning laul on meid kõige tugevamini liitnud. Laulupidu on nähtus. See on eesti fenomen.”

Muusika saadikud
Viimane laulupidu tõi Eri Klasi algatusel välismaalt koju peaaegu kõik eesti dirigendid. Ja nad tulid, neid sai kokku 16. Kaks dirigenti jäid töö tõttu eemale.
“Vanadel aegadel hoiti eraldi,” kommenteerib Klas.
Sellel kokku kogumisel oli ka teine mõte:
“Välisministeerium võiks ja peaks meid, muusikuid, palju enam kasutama. Maailmas on palju kuulsaid dirigente, kes sõidavad ringi muuhulgas kui diplomaadid ja saadikud.
Leedu nimekad sportlased on kuulutatud ametlikult kultuurisaadikuteks, Eestis see nii pole. Ja muide, Soome on mind kui saadikut aktiivselt kasutanud,” mainib Klas.
Aeg saab ümber. Ta vaatab kella ning sätib end pildile. Küsib veel, et miks mina läinud olen ning ütleb siis:
”Praegu on hea aeg tagasi tulla!”
Tänan ja tean, et seda on lihtsam öelda kui teha, sest ka minule meeldib oma voodis magada…

ajakiri BINOKKEL 12. mai 2005