Nui neljaks: ma pean selle saama!

“Eestlane on vaene, aga ikka punnitab kalleid asju osta!” Just nii kirjutas ühes järjekordses internetifoorumis keegi anonüümseks jääda soovinud noor naine. Ta oli nimelt lõpuks märganud ka ise seda, mida paljud väljastpoolt tulnud nii vanemate kui ka nooremate eestlaste puhul täheldanud on: “PEAB OLEMA”-maania. Kusjuures kulutatavad summad kohe pidid olema kindlasti suured, sest muidu ei ole asi piisavalt väärtuslik.

Aga näiteks teie! Kuidas teie ära elate? Eeldades, et tarbite kallist kosmeetikat, lõhnu on ikka mitu ja kallist korraga, firmariided, hobid, reisid, laenud-liisingud, laps(ed) kasvatada?

”Tõesti, tahaks kohe teada. Sest ma ise olen selline. Ja mina olen ju lapsega kodune! Mees ei ole miljonär, kuid teenib piisavalt. Kuid ma kohe pean kulutama, pidevalt midagi ostma, pidevalt “endasse investeerima”! Tunnen, et enam ei saa sellest nõiaringist välja. Vahel, salaja, pomisen omaette ja pahaselt, et elan üle võimete,” ohkab see noor naine interneti-seina najal. Sõbranna meelest polevat aga põhjust muretseda: “Kuni välja tulete, seni ela. Kui hakkab puudu jääma, küll siis õpid ka vähemaga välja tulema!” Mõni realistlikum õpetab, et peab harvem poes käima ja ainult tavalises toidupoes.

Kui seegi aitaks…

...aga ei aita, sest ümberringi elavad kõik enam-vähem samas ringis ja isu kasvab endisest suurema hooga, sest KÕIGIL TEISTEL JU ON!!!

“On jah absoluutselt õige tähelepanek!” jätkab kolmas saatusekaaslane. Ta olevat samasugune. Kuid ta on asja ka nö. kõrvalt vaadanud: “Praegu elan USAs. Siin on nii, et rikkurid ei osta näiteks elu sees oma lastele kümnetuhandelist lapsevankrit, aga eestlastele on see nagu mingi jube oluline asi, et laps ikka Quinnys või Brios voi Emmaljungas ringi sõidaks...”

Nojah, tegelikult pole see ainult eestlaste patt, kuid tõsi on seegi. Ja siis tuleb karm kokkuvõte: “Eestlased on tõusikud, sellepärast nad toimivadki nii.” Kommenteerija teab, et tegelikult olevat samasugused ahmijad ka näiteks Läti, Leedu ja Venemaa tarbijad.

Ka selles nõiaringis on variatsioone. Üks kommenteerija olevat näiteks “firmakate” suhtes peaaegu ükskõikne ja ostukohaks on kirbuturud-kaltsukad. Ka kallitest kosmeetikafirmadest suudab ta mööda vaadata, sest “Eesti oma firmad teevad juba niivõrd tasemel asju!” Ja mis välismaareisidesse puutub siis: “Jutuks on kõik maad head. Me räägime küll, kuhu võiks sõita, aga iialgi ei viitsi...” Kuid temalgi on oma nõrkus: raamatud, muusika, filmid, arvutijupid, pisitehnika, kõiksugu selline kraam peab ostetud saama. Mees õnneks teenivat palju: “Tegelikult, ega ma ei teagi kui palju, aga siiamaani on alati raha jätkunud. Nii, et ma võin pikemalt mõtlemata mida tahes ostukorvi kahmata.”

Kuidas aga ringist välja pääseb? Kurjad ilmed ja kõva hääl on vastunäidustatud. Noomimine ja pahandamine, asjade loopimine ja ähvardamine ei aita. Alustuseks tuleb elada tunnike korraga: rahulikult ja aeglaselt, mõista püüdes ja vaikselt jälgides... Ikka tunnike korraga! Kuid enne seda tuleb ilmselt korraks ka vastu põhja käia. See on siis, kui võlanõudja paaril korral nii umbes kolmekordsed arved koos kohtukulliga uksele kätte toob. Pärast seda läheb lihtsamaks.

Mis see siis ikkagi on? Mis meiega juhtub? Seda võiks ehk kommipoe-sündroomiks nimetada. Kujutage ette pisikest äri, kus on maast laeni ulatuvaid riiuleid, kõik pilgeni komme ja igasugu maiustusi täis... Lähevad ju põlved nõrgaks. Ah et Teil ei lähe? Ärge muretsege, meil kõigil on omad nõrkused. Ka Teil!