Teater – see ravimatu nakkus

Binokkel nr. 1 intervjuu Leila McLAUGHLIN'iga

Esmaspäeval, 28. juunil tehakse Riias, iilemaailmsetel eestiaste päevadel teatrit. Seekord on laval Göteborgi ja Los Angelese (LA) harrastusteatrid. Ja ehkki LA Eesti Teater käis kümmekond aastat tagasi "DZINNIMÄNGUGA" Eestis külas, on trupis üks erand. Olukord on uudne seitse aastat näitlemist harrastanud Leila McLAUGHLIN'ile.

Eesriie avaneb
"Sattusin täiesti juhuslikult 1997.aasta siigisel sellesse truppi: mulle pakuti Ed. Vilde "Pisuhännas" Matilde osa. Kuigi mul puudusid eelnevalt igasugsed kokkupuuted teatritegemisega, votsin kutse kohklemata vastu," teatab Leila. Tegelikult mingi aim siiski oli: "Mängisin 5. klassis klassiõhtul "Tuhkatriinu" näidendis printsi," tuleb Leilale meelde. Kas sealt või emapiimast, kuid kuskilt see pisik tuli: Pämust pärit tiidrukul on teatris alati meeldinud.
Teatreid on Leila näinud päris mitmes riigis: Eestis, Soomes, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides. Viimane neist on Leila kodumaa olnud 8 aastat.
Tundub uskumatuna, et Hollywoodi külje all võib keegi nautida ka lihtsalt enda lõbuks harrastamist ja elada normaalset, ilma manageride, paparazzide ja elupõletamiseta.
"Kuna eestikeelset teatrit Ameerika mandril eriti sageli ei näe, siis on ikka kogu seltskond kohal, kes vähegi teatri vastu huvi tunneb," seletab Leila ja täpsustab, et räägib niiiid vaid oma kogemusest.
Leila on koos trupiga osalenud kolmel korral Lääneranniku Päevadel (1999 Los Angeles, 2001 San Franciscos ja 2003 Portland) ja muljed olid võimsad:
"Alati mängisime täis saalile ja saalis oli umbes 300 kohta! Teatrietendusi peetakse Eesti päevade iiheks kõrgpunktiks."
Publik on kirev nii vanuse kui eestikeele oskuse poolest. Kuid see lisab vaid indu ning etendusi mängitakse mitmeid kordi: Los Angelese Eesti Majas esitatakse nö kordusetendused neile inimestele, kelle pole voimalust reisida Eesti päevadele.
"Ja kohal on alati ka sobrad ja tuttavad, meie põhifännid," naerab Leila.
"Eelmisel sügisel kordusetendunud "Patuoinas" tõi kokku peaaegu 100 inimest. Võrdluseks: eelmiste etenduste puhul on olnud umbes 60 vaataja piires," kõlab ta hääles uhkus.
"Oleme andnud kahel korral Portlandis ka külalisetendusi: "Pisuhänd" ja kaks töötlust A. Tshehhovi ainetel: "Võrgutaja" ja "Abitu olend". Neist viimases mängisin vana ja käredat mutti," itsitab Leila.
"Meile tuli äsja ka kutse New Yorgist ning toenäoliselt oleme seal septembris ning esitusele tuleb menutiikk "Patuoinas"."
Teater pakib parasjagu kohvreid: EST0 2004 Riias ootab.

Oled esmakordselt Eestile nii lähedal laval – mida tunned?
"Esialgu on suurem ärevus sees selle pärast, et lähen jälle Eestisse. Aga küll ka Riia omal hetkel oluliseks saab! Vaimusilmas kujutan juba ette seda närvikõdi enne lavalaudadele astumist ning see toob monusa tunde hinge. See on mu lemmiktunne – pinge enne lavale minemist!" ohkab Leila.
"Kui kuuisin, et ESTO toimub Riias, siis salamisi lootsin, et saame sinna esinema. On tõeliselt tore, et me trupiga kokkukeppele joudsime. Ei ole ju niisama lihtne 7 näitlejat, näitejuht ja etteütleja ühele nõule saada."
Miks ometi?
"Miks ma näitlen?" täpsustab Leila ja jääb mõttesse. "Arvan, et kui selle pisiku külge saad, siis on raske vankrist välja astuda."
"Ma ei ole siindinud näitleja, kõik tuleb raskelt... Teksti päheõppimine on raske. Ma ei suuda istuda selle kausta taga ja õppida.
Ka rollitunnetus ei tule mul just kõige kergemalt. Kujutan kiill endale vastavat rolli ette, aga seda elustada... polegi niisama lihtne. Selles suhtes on meie näitejuht Astra Shore asendamatu. Ta on minuga kõvasti vaeva näinud ning olen sellest niipalju saanud," on Leila tänulik.
"Kui natuke kehvemini läheb, siis mõtlen, et miks ma end piinan! Saadaks kõik metsa. Eriti koik need laupäeva varahommikused teatriproovid," raputab ta pead ja kordab ''jajah, kell 8:30 laupäeva hommikuti!"
"Aga ma ei saa ja ei oskagi enam teisiti!"
"Meil on väga vahva punt. Eks see ole ka üks põhjustest, et miks. Meid on pundis umbes täpselt 10. Uskumatu, et niipalju aastaid oleme koos eksisteerinud ilma konfliktide ja omavaheliste suuremate arusaamatusteta," nendib Leila.
Peale teatritegemise meeldib LA Eesti Teatri trupile siiiia. "Leiame alati põhjuse tähistamiseks. Sünnipäevad, pühad jne. Ükski proov ei lähe mööda ilma möginata: nii kutsume hellitavalt mehhikost pärit avocado dippi guacamolet."
Mõned ihkavad lavale selleks, et end erinevates rollides teostada – et olla keegi teine. Kas lavaelu rahuldab Sinu vajadust?
"Mulle on alati meeldinud vähem voi rohkem tähelepanu keskpunktis olla, organiseerida, rahvast taga utsitada. Kuid iial pole mulle meeldinud konet pidada. Ma ei ole eriti hea eneseväljendaja, hakkan lausa kokutama kui seisan rahvahulga ees oma sonadega. Näideldes jääb see mure ära: leia vaid ennast selles rollis, sõnad on juba olemas!"
Sulle on päritolu väga tähtis, Eesti on igal sammui "ligi ja südames". Kas tunned, et oled läbi Eesti Teatri ja eestikeelse näidendi Eestile lähemal?
"Elu ei muutu rutiinseks, ega ka koduigatsus peale tule, kui on seltsielu ja sõbrad!
Mul on siin väga toredad eestlastest sõbrannad!" on Leila rahul ja kinnitab: "See ei ole lihtsalt sõpruskond vaid perekond. Jah, minu pere siin, kodustest kaugel. Kodust eemal olles märkad, kui olulised on sõbrad, kellele alati võid toetuda."
Ja mis teid ees ootab, kui Riiga olete jõudnud. Kuidas harrastusteater ringi rändab?
"Kaks eelnevat etendust on olnud minimaalsete dekoratsioonidega: lauad, toolid, moni diivan, moned väiksemad rekvisiidid. "Patuoinast" oleks aga keerulisem tarida, sest etenduses on seinad olulised. Portlandis ehitati ekstra meile kohapeal seinad. Nii tehakse ka Riias. Reisipagasiks on ainult kostiiiimid. Koik muu organiseeritakse kohapeal," seletab Leila.

Seekord räägime ka rahast. "Loomulikult on reisikulud meie enda lõbu," tõdeb ta. "Siiani oleme end teatri kassast võimalusel toetanud: lennupiletite või majutamise osas.
Sõit Riia ESTOle saab teoks tänu annetustele. Los Angelese Eesti Teatrit toetasid heldekäeliselt Los Angelese Eesti Selts, Naisklubi, Pensionäride klubi ja Los Angelese Eesti Kogudus.
"Kasutame saadut suure tänu­tundega ning esindame Riias oma kodulinna Los Angelest!" kinnitab Leila trupi nimel.
Ja nagu kombeks, saadab Leila lõpuks teele tervitused: "Teatri­rahvale – Astrale, Helenale, Jiirile, Eevele, Mallile, Karinile, Valdurile, Karule, Uvele ja kõigile teis­tele asjaosalistele!".

Ning viipab meilegi: "Tulge teatrisse!"

Ajakiri BINOKKEL nr. 1 juunis 2004