Koolituskriis Soomes

Soomes maksumaksja ei jaksa enam koolitada
Nii mõnigi Soome elanik on heaoluriigi staatuses on viimasel ajal kõvahäälselt kahtlema hakanud, sest noored õpihimulised näevad makaronide ja hernesupi vahelt nälga. Raha ei ole mitte ainult toidu ja üüri maksmiseks. Ka raamatud tuleb nüüd muretseda (Soome põhikoolis on õpikud-vihikud-pliiatsid tasuta). Oluline on lisada, et jutt käib riigi- mitte erakoolidest.

Õppimise hind 2005/2006

Uus riiklik õppeplaan sundis gümnaasiumiõpilase sel aastal tervelt üheksa uhiuut õpikut ostma, sest materjal on välja vahetatud ja uuesti trükitud ning kasutatud raamatuid lihtsalt pole veel. Kavalamad jälgivad pakkumisi, jooksevad mööda poode ning ei väsi imestamast, kuidas saab sama õpik olla nii mitme erineva hinnaga – hinnavahe on kohati 40 eurot.

Soome gümnasist kulutab esimesel aastal ainuüksi raamatutele ja koolitarvetele 400-700 eurot. Järgmisel aastal saab hakkama 300-500 euroga. Kuid viimane aasta võtab vähemalt 800-1000 eurot, sest näiteks riigieksamid maksavad umbes 150 eurot, lisaks veel õpikud ja muu vajalik. Ja mida rohkem valikaineid, seda enam oste. Tõsi, kasutatud raamatuid saab 30-40% alghinnast soodsamalt.

Nii mõnigi Soome gümnasist elab omaette ja teises linnas, sest õpilane saab ise valida, millisesse gümnaasiumisse pürgida. Kuid kodunt lahkumiseks on teinegi põhjus: vanematekodus elades saab 17-aastane noor riigilt vaid 21,86 eurot kuus. Materiaalselt on kodus siiski kindlam, sest alaealine gümnaasiumiõpilane ei saa õppetoetust juhul, kui vanemate sissetulekud netos on kokku enam kui 2331 €/kuus. Jah, muidugi on vanemad kohustatud lapse eest hoolitsema või teda vähemalt toetama. Kuid reaalne olukord on midagi muud, eriti kui kooliteed on ühes suunas 200 kilomeetrit.

Soovitajad räägivad laenust, sest ”kooliaeg on ju üldkokkuvõttes lühike ja küll siis jõuab tagasi maksta kui kord tööle hakkad”. Aga mis siis, kui hakkan hoopis töötuks? Neile ei paku keegi laenu, kuid riik maksab neile siiski – palju suurema päevaraha muide, kui üliõpilastele.

Noor õppurist sõber jäi hiljuti töötuks ning tõdes, et kui gümnaasium on läbi, siis mõtleb ta tõsiselt koolitee jätkamise vajalikkusele: milleks on vaja haridust hankkides kiduda samas, kui töötuna võib mõnusalt ära elada. Sossust ehk sotsiaalametist olla talle mõnesaja euro suurusele töötuabirahale (tegemist on igakuise toetusega siis) lisaks kõikvõimalikke toetusi nimelt suisa topitud.

Pinnuks silmas!?

Muidugi on ka sellel medalil teine külg. On õpilasi, kes saavad ”hakkama” ka ilma kurikuulsate nuudli-tuunikala lõunateta. Neil on kõikvõimalikud KELA (pensoniameti) poolt makstavad toetused koos eluasemetoetusega, kokku umbes 400 eurot kuus. Lisaks sellele töötavad nad näiteks argipäeviti neli ja laupäeviti kaheksa tundi kaupluse kassas (kuus kokku 500 eurot ) ning mõnedele avaneb ka n-ö. ”pimeda raha” teenimise võimalus – see toob sisse ligikaudu 100 eurot. Ehk siis umbes 1000 eurot kuus!!!

Muidugi on ka väljaminekuid (riided, toit jms. umbes 150 eurot), kuid õpilaskodus maksab voodikoht koos vee, elektri ja internetiühendusega 200 eurot, rikkalik raamatukogu on lähedal ning jalgrattaga pääseb iga ilmaga ja kõikjale. Ja säästlik mõtlemine on rahas mõõdetav: veebruari on planeeritud Thaimaa reis ning suvise teenistuse eest sai äsja ostetud arvuti ja laia ekraaniga televiisor koos (Soomes kohe vältimatuks muutuva) digiboxiga.

Õppelaenu need õpilased ei vaja, kuid see on tagataskus varuvariandina siiski olemas… Kuidas siis ometi TEISTEL on nii raske?

Jah, neid õnnelikke on siiski vähe. Kuid (kadedaid?) näpuga näitajaid sedavõrd rohkem. Eriti ”pimeda raha”-teemal. Sest kui üleriigiliselt mõelda, siis tekitab see parasjagu suure probleemi: on ju lihtsam osta odavaid õpilasi ja tudenegeid, kui kõrgelt ja kaua koolitatuid ning kogemusega spetsialiste…

Kainestav tulevik

Nii nagu punased vahtrad ja kooliaasta algus, kuulub Soome sügisesse ka alati sama laul: õppetoetus on liialt väike, väljaminekud liialt suured.

Õpilase elu on valik nagu iga teinegi. Õppimise esmane eesmärk on oma tulevase elutaseme parandamine. Seega on tegemist isikliku kasuga, ning sellest tulenevalt julgeb nii mõnigi mitteõppija küsida: miks peab ühiskond selle kinni maksma?

Osa tänastest kõrgkooliõppuritest on homsed otsustajad. Ja neile teeb ju ainult hea kogeda ”külma ja nälga” teadmaks, mis tunne on töötada miinimumpalga eest näiteks väikelinna toidupoe kassas.

Tegelikult on ju selles kõiges ka midagi head: Soome ei vaja suuri horde 35-aastaseid, kes esmakordselt tööelu alustavad ja sadade kaupa 40-aastaseid läbipõlenuid ning aastateks haiguspuhkusel jääjaid. Pole vaja ka kõiki neid õnnelikke 45-aastaseid ainusünnitajaid ja 55-aastaseid pensionile jäävaid teoreetilise filosoofia doktoreid.

Soome vajab tavalisi, korralikke töömehi ja –naisi, kes teevad tavalist tootvat tööd, hangivad lapsi looduse poolt ette antud ajal ja annavad oma panuse nii kodus kui tööl.

Soome maksumaksja juurdleb juba üsna sügavalt vajaduse üle koolitada arste, kes pärast küpsustunnistuse või diplomi kättesaamist otsustavad, et nad ongi liiga hästi ja kõrgelt koolitatud selleks, et soomlasi (oma rahvast siis!) ravima jääda…

Tänane kõrgkoolidiplomi-kultus näitab toovat Soome kümne aasta pärast lendude kaupa ”hügieeniateaduste magistreid ja doktoreid”, kes praktikat valdavalt ainult teoreetiliselt. Paraku peab kõigile tänastele tulevastele magistritele ja doktoritele ütlema, et suurele osale neist ei leita iial koolitusele vastavat töökohta, ja isegi kui leiduks, siis on see juhuslik ja tähtajalise lepinguga märgistatud. Ja palgast rääkides: elu on näidanud, et rahanumber ei küüniks kõrgemale, kui elukutselisel tsemendisegajal oleks lootust saada.

EPL-Ärileht 12. oktoober 2004

Vaikiv suursaadik

Jaakko Kalela nimetati Soome Suursaadikuks Eestis

Soome Vabariigi Presidendi kantselei direktor ja presidendi välispoliitiline nõunik Jaakko Kalela nimetati reedel Soome uueks suursaadikuks Eestis.
Kalela ametiaeg algab STT (Soome Uudisteagentuur) andmeil septembris 2005, mil praegune suursaadik Jaakko Blomberg jääb pensionile.
Kalela saab jaanuaris 61-aastaseks, seega jääb ka tema oma uuest ametist pensionile.

Enne Tallinnasse kolimist töötab Kalela veel mõnda aega Soome Välisministeeriumis, kus ta alustab tööd järgmise aasta märtsis.
Soome ajakirjandus on juba jõudnud Kalela vaikivaks saadikuks ristida – Jaakko Kalela ei anna nimelt intervjuusid. Ka oma ametissenimetamist ei soovinud mees mingil moel kommenteerida.
Kalela on Soome Vabariigi presidendi teenistuses olnud alates 1973. aastast, algselt välispoliitilise erinõunikuna ning alates 1984. aastast kantseleidirektorina ja välispoliitilise nõunikuna.
Kalela on olnud keset välispoliitilisi otsuseid enam kui 30 aastat ja nõustanud 4 presidenti.
Sotsiaaldemokraat Kalela oli üks neist tõusvatest poliitikatähtedest, kes jäid omal ajal silma president Urho Kaleva Kekkonenile. Hiljem kutsus president Kekkonen Kalela appi kujundama Soome välispoliitikat.
Ajalooürikute andmeil oli teine võimalik abimehe kandidaat praegune Soome Riigikogu spiiker Paavo Lipponen.
Nende faktide põhjal võib vaid tõdeda, et tegu haruldusega – Jaakko Kalela on oma ametis ning elus näinud ja kuulnud palju, kuid mälestusteraamatut mees tõenäoliselt ei kirjuta.

Kalela järglast presidendikantselei direktori ametikohale pole veel nimetatud.

stt- mtv3