Aeg antud elada...

„Mine kindlasti ka mõnda kalmuaeda jalutama!” Nende sõnadega saatis isa mind esimesele Euroopa-reisile.
Milleks?
Ma ei suutnud imestust varjata.
„Aga sellepärast, et see, kuidas üks rahvas hoolitseb oma lahkunute eest, räägib neist palju
Praha kesklinna poole vantsides leidsin ma end äkki vaiksest ja rohe-rohelisest aiakesest. Linnud sädistasid, päike paistis mahedalt ning rohi oli sametiselt pehme. Kõige üle valitses suur ja soe, kuid kõnelev rahu. Olin väga vanas surnuaias – juutide pühapaigas.
* * *
Jaanipäeva paiku sõitsime sõbrannaga Hiiumaale, minu vanemate hoolega vuntsitud suvekoju. Meil on mõlemal pooleaastased poisipõnnid. Osaliselt nende pärast pöörasime järjekordsel piimaostureisul olles Tahkuna majaka poole. Majaka taga, veepiiril, on kell. Selline, mis teatud tuulesuuna ja -kiiruse ajal kumedalt häält teeb. Kell, millel on neljas ilmasuunas vaatav pruntis põskedega lapsenägu. Kell, mis klombi kurku ja pisarad silma toob. Kell, mis kunagi ei tiksu, kuid alati meile aega näitab... Aega, mis on osa meie elust. 28. septembril saab ümber juba kümme aastat.

* * *
Püüdsin emale seletada, miks ma pole nii ammu vanaema haual käinud. Sellepärast, et selles kohas pole mul neid mälupilte, mida mäletada soovin. Sellepärast, et ma tahan vanaema mäletada nii, nagu ta oli, aga mitte nii, nagu ta maamulda läks. Sellest viimasest on mul niigi selge ja lausa füüsiliselt puudutav mälestus. Sedasi siis selgitan ja saan aru, et see kõik on vaid sõnavulin...
Istun klaveri taha ja mängin. Nii, nagu pole ammu mänginud. Päeval, mil mu vanaema surmast möödub 20 aastat, elan toonase tunde uuesti läbi ja üle. Võib-olla, et tugevamaltki kui siis. Teadlikumalt kindlasti – ma jätan läbi muusika ja klaverisaatel oma vanaemaga lõpuks hüvasti. Siis ma seda ei tajunud, ei osanud, sest olin 11aastane ja vanaema oli mulle kõige-kõige. Vanaema õpetas mulle armastust muusika ja suure tiibklaveri vastu.
* * *
Toilas, vanal kiviaiaga ääristatud surnuaial on alati olnud lehtpuude kahin, palju putukaid ja roheline päike. Ma pole aja tahtel kunagi näinud neid, kelle hauale ma lilli olen istutanud, kuid miski sunnib seda tegema. Sest tänu neile kahele, kes seal puhkavad, on mul just need lapsepõlvemälestused ja mängumaa.
* * *
Metsakalmistu on augustipäikeses, männivaigu- ja liivaluitelõhnaline. Ja ma tunnen, et ma elan kõigi oma meeltega. Kõnnin isaga piki kitsast jalgrada ja peatun aeg-ajalt, et kuulata tema jutte ja isiklikke mälestusi neist, kes siin puhkamas. Mul on kurb, sest tunnetan liiga teravalt kaduvikku, ja samas olen ütlemata rõõmus, et mulle on antud see hetk koos isaga. Ja mul on hirm, sest ma ei taha mingil juhul seda hetke lõpuni elada, vaid kogeda, kuulata ja salvestada. Ma ei taha unustada.
* * *
Minu isa käib kalmistul jõudu kogumas, tean, see kõlab hullemini, kui on. Ent mõelgem sellele! Minul on oma kalmuaia-kõnelus. See miski, mis hinge puudutab ja mõtted eluringile ja olemisele viib, on see, mis mind sageli kohale toob. Hirm kaotuse ja igaviku ees võimendub kõigis aeg-ajalt. Eriti terav on see elu ilusamatel hetkedel. Kõik siin elus on laenuks. Lõpp on meiega alati, algusest peale. Sellepärast tuleb ühendust pidada! Et tunda, kui üürike on antud aeg. Nüüd on minu aeg.

Kolumn Binokkel nr. 2 september 2004

Eelarvamused ja dinosauruste aeg

KUIDAS ROOSI KASVATADA? Loo tingimused ja ta kasvab ise

Kui tumedasilmne, keele-konti murdva perekonnanimega neiu Sulle tänaval ette satuks, siis ... mis keeles Sa teda kõnetaksid? Eesti keel vaevalt esimesena pähe turgataks.
See, ja paljud muud eelarvamused määravad meie igapäevaelus sageli liiga palju. Läbi nende kasvatame me oma lapsigi.
KRISTIINA TSHITSHKAN on võrratu noor naine, kes mitte ainult ei oska, vaid ka on uhke: oma kodu, juurte (või pigem juurestiku?) ja kasvatuse üle. Eelarvamusi tema ellu ei mahugi. Sest nii on teda kasvatatud.

Kas Sa tead, mis on identiteedi­kriis?
Tean. Minul tekkis see ülikoolis olles. Eesti passis pole ju rahvust kir­­jas, niisiis ametlikult määrat­le­mata.
Enne ülikooli vastasin alati, et olen ungarlane. See oli ju eksooti­li­ne. Ja hea võimalus end huvita­va­ks te­ha. (naerab)
Kuid ülikoolis tuli kõik­võima­li­kes­se paberi­tesse mär­kida rah­­vus. Juurdlesin lausa selle üle. Ja tule­­mus: kõige enam tunnen end eest­­la­se­na. Pinge­reas järg­­mine on un­­gar­lane, sest rää­­gin keelt ja tunnen sel­les kee­les.
Ukrainlasena ma end väga ei tunne, ennekõike vist keeleoska­ma­­tuse pärast. Isaga olen alati ve­ne keeles rääkinud.
Eestlased on mind omaks võt­nud, niisamuti ungar­lased. Ukrain­­las­te seltsiski olen oma. Kla­pin ka vene­las­tega suure­pära­selt... Ja kes sa siis oled, kui oled kõi­gi jaoks oma? Ega see as­ja kerge­maks tee.
Kuidas Sinust ametli­kult kodanik sai?
Vanemad said 1994. aas­tal mõ­le­mad Eesti passi. Ja nad arvasid, et nen­de koda­kon­d­sus laie­neb auto­maat­selt ka meile, kolmele lap­se­le. Kuid nii polnud!
Pidime vennaga, Ist­va­­niga en­da­­le ise pas­si taotlema hak­ka­ma. Meie väike­vend Andras ei saa­nud toona isegi se­da teha, sest taot­leja peab ole­ma viis aastat Eestis ela­­nud, tema aga oli üldse elanud vaid kaks aastat. Nii olime siis meie “mitte­keegid”.
Olin 11-aastane, ja pidin käsi kons­ti­tut­sioonil tõotama, et olen iga­vesti Ees­tile truu ega reeda Eestit kunagi. Üks tädi kordas ees ja mina tema järel. Sellest tsere­­moo­niast on isegi üks paber.
Keele-eksamist vabastati meid tõen­diga, millel oli kirjas, et oleme juba keelt õppinud ja oskame seda.
Vanematel nii hästi ei läinud, nad pidid testid tegema. Ikka päris rängad testid olevat olnud. Eraldi oli keele- ja kul­tuu­ri­­test. Kul­tuu­ri­lisi küsimusi oli palju. Näiteks mil­line on kihnu nai­se seeliku­muster ja mille poolest erineb see muhu naise seeliku­mus­trist?! Palju oli spetsiifilisi küsi­musi, millele mu meelest ka kesk­mi­ne eestlane vas­ta­ta ei oskaks.
Ema tegi testid “väga heale” ja isa sai tulemuseks “hea”.
Nüüd olevat plaa­nis olukorda liht­­sustada. Kuul­da­vas­­ti lausa nii, et kui oled riigi­keelse põhikooli lõpeta­nud, oled au­to­­maat­selt ka koda­nik.
Ah jaa, staatuse järgi olen muu­la­­ne.
Kuidas saad olla truu mitmele maa­le ja rahva­le?
See on emot­sio­­naal­ne hetk, tun­nen roh­kem seotust Ees­ti­ga. Kuid kui kuulen ungari keelt või muu­si­kat või mustlas­muu­sikat, siis mis­ki minus tunneb, et see on OMA. Samas pole ma ungari-meel­ne.
Meil pole kodus iial peale suru­tud ühte kindlat kultuuri, kõik pühad on olnud läbisegi. Arvan, et see on inte­grat­siooni seisukohalt väga hea.
Tunnen päris hästi ungari, vene ja ukraina kultuuri – samas on eesti kultuur neist mulle kõige oma­sem. Ema-isa on alati seda propa­­geerinud. Nad ei ole ka kuna­gi ühtegi rah­vus­seltsi kuulu­nud. Neil on põhimõte, et kui elad Ees­tis, siis ole eestla­ne!
Leian, et see on mõistlik. Ema on üle kol­me­­­kümne aasta Eestis ela­nud, kau­em, kui oma kodu­­maal, Unga­ris. Pole mõtet asja lihtsalt asja en­da pärast hoida. Mil­leks?
Nüüd on olukord nii Sulle kui Eestile mõnevõrra teisem. Mis muutuks Sinu jaoks sel hetkel, kui Sa kolid hoopis kuhu­gi viiendasse riiki ela­ma ja jääk­sid­ki sinna?
Prooviksin ka integreeruda nii nagu seda mu vanemad tegid. Arvan, et võtan Euroopa Liidu passi.
Liitumisega on väga palju muu­tu­nud. Liikmes­rii­kides pole enam Ees­tis­se sellist kitsast suhtumist: me pole enam vaesed sugulased vaid võrd­­väär­sed partnerit. Kul­tuu­rilises mõttes on see ühendus suurepärane. Kõik on võimalik ja avatud - noorele inimesele on see ju super! Võid tööle minna üks­kõik kuhu, kui ainult võetakse! (naerab)
Kuidas on Sinus läbilöögivõimet ja selgroogu kasvatatud?
Hmm, ei teagi kuidas. Pere­kond, kes toetab!? Oleme vahel Istvaniga mõtisk­lenud sel teemal.
Meil istub söögilauda alati terve pere, selleks on alati püütud võima­lus leida. On mõel­damatu, et ema teeb lõuna valmis ja igaüks soojen­dab seda endale, millal tahab.
Kuidas ema seda suutnud on?
(jääb mõttesse) Jah, kuidagi liht­salt on. Vahel naera­me, et ole­me oma traditsioonidega nagu dino­sau­ru­s­ed - kõik teised on väljasurnud.
Võib-olla on see ema­ga Unga­rist kaa­sa tulnud, selline lõu­na­maisus perekon­na väärtus­ta­mi­ne. Samas pole meil see NII mamma-keskne. Mamma meil just ei määra, pigem tasakaalustab. Papa on ideede gene­raator ja mamma on realist, kes toob maa­ peale tagasi. Ema on alati tugi, maan­­daja, tasakaalustaja. Meil teis­tel on luba­tud endast välja minna ja üli­emotsionaalne olla...
Kui mul on kannustust vaja, helis­tan isale. Kui aga vajan aega, siis helistan emale.
Keeled Sinu elus...
Eesti, ungari, vene, inglise keelt val­dan, pran­t­suse keelt õpin. Ukraina keelt ei oska. Või ütleme nii, et saan aru. Ukrai­na ja vene kee­led on omava­hel sama­­­­moodi sarnased nagu soome ja eesti: aru saada on lihtsam kui rääkida.
Mis keeles Sa tunned?
Oskan oma tundeid väljendada kõi­gis kolmes keeles. Kuid eesti keel on mind kõige enam kooli­tanud. Vene ja unga­ri keeles jääb siis­ki midagi alati puu­du.
Arvan, et tunnen ikka eesti keeles.
On Sul midagi vane­­matele ette heita?
Olen mõelnud va­hel, et miks me ei läinud näiteks Unga­risse elama. Aga noh, seal pole ju merd. (naerab)
Arvan, et millele­gi pole nä­pu­ga näi­da­ta. Nad tegid targalt, et ei sun­dinud meile mingit kindlat kultuu­ri peale.
Mul on sõprade hulgas palju venela­si, keda on sisse­elamisel takis­ta­nud just see oma kultuur ja selle sügav edasi­kan­d­­mi­se ­­vaja­dus. Meil on olnud ko­dus igasu­gu meelsust, kõigele on loo­dud põhi. Nüüd võin minna ja ise juur­de avastada. Näiteks Ungarisse juu­ri otsimas või Ukrainasse.
Nimi on oluline osa identiteeti: mis Sinu nimest saab?
Selline perekonnanimi on kasulik. Isegi kui ma ei jää eesnimega või muu olekuga meelde, siis jääb meelde, et näe sel tüdrukul oli selline kummaline perekonna­nimi.
Nojah, oleks ikka tõesti kum­ma­­line kui abielluksin näiteks Kase või Tammega ...
Aga tegelikult – pean sellele veel tõsiselt mõtle­ma.
Muide, avas­ta­sin interneti­otsin­­gu kaudu, et Kir­gii­sias on meie pere­konna­nimega jõgi ja üks kuristik ka. Sinna korral­da­takse extreme sport reise.
Kas oled koha­nud ka negatiiv­set hoiakut?
Sellesama nime pärast on kumma­li­selt suhtutud. Töö inter­vjuul teatas kodanik nimega Gennadi mulle enne veel, kui jõudsin suu avada, et „tegelikult vaja­me me sellele kohale inimest, kes valdab perfektselt eesti keelt!“
Sa räägid väga ilusat eesti keelt...
Tuleb palju lugeda!!!
Oleme alati keelt nö puhtalt rääki­nud: emaga üht ja isaga teist keelt. Ja kunagi ei läinud keeled ja inimesed segamini. Laste­aias rääkisin alati eesti keelt.
Kas Sul on oma taustast kasu? Oled Sa end sellega nö müünud?
Arvan küll jah. Ja n-ö jutu sees müün end kindlasti. Otse pakku­­ma ei läheks.
Kui poleks nime ja tõmmut väli­must, suudan end turus­tada tarkuse, andekuse ja suh­tu­misega.
Kelleks Sa suurena saada soovid?
Suur ma veel pole, ei teagi...
Tahaks saada meeldivaks ini­me­seks. Ja ma olen sinnapoole teel.

"Juurteta juurdunud" Binokkel nr. 2 September 2004