Oma elu arhitekt

1. jaanuaril 2005. alustas tööd Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio ühine korrespondentpunkt Ameerika Ühendriikides. Uudiseid New Yorgist ja mujalt USAst vahendab Neeme Raud - oma elu arhitekt.

NEEME RAUA (35) endised ja praegused kolleegid kinnitasid ühest suust: ”Neeme on erakordne! Ta on algusest peale vallanud ajakirjanduse põhitõde: distantseerub materjalist, ei samastu ega vaimustu oma lugudes ja uudistes peituvatest hoiakutest. Tal tuleb see lihtsalt välja, ta on neutraalne, ja mitte kunagi ükskõikne või kõmuline!” Keegi ei mäletanud Neeme Rauda vihasena. Kuid arvasid, et ta on ”tugev, elurõõmus, energiline, väljapaistvalt viisakas ja kombeline”.
Milles peitub selle mehe saladus ja mis annab talle jõudu? Kuidagi liiga lihtne oleks öelda, et see on ameerikalik ja õpitud keep smiling! Ehkki ka sellel on oma võlu ja mõju. Kuid kõik hakkab ju siiski algusest.

Luts ja Lindgren olid ta lemmikud - väike ja käbe linalakk oli Tootsi nupukuse, Arno helluse ja Imeliku sharmiga ja ta oli pidevalt kõikjal nagu Vahtramäe Eemil.
Kuid midagi tegi ta juba algusest peale teisiti - luges endale uue lemmiku, millest paljud siiani kuulnud pole. Või on teil juba loetud Herta Laipaiga ”Kummitus muusikatoas”?
Ja ega igapäevane olnud seegi, et 13 aastane koolipoiss hakkab raadio noortesaadetele kaastöid tegema. Kuid Raudoli kasvatatud “kõvaks töörügajaks”.
Armastus töö vastu tuli, kuid hing ei saanud rahu, sest raudne eesriie kõlas liiga ahvatlevalt.
“Tollased kinnised piirid tekitasid lõputu soovi nende taha näha ja vabalt reisida,” meenutab Raud ja kinnitab, et sõidukirg ongi jäänud.
“Kui ma möödunud (2003) aastal New Yorgi Columbia ülikoolis magistriõpingud lõpetasin, lubasin endale, et järgneva aasta pühendan reisimisele. Nii olen ka teinud, katsun igas kuus vähemalt ühe pikema sõidu teha, et äravaadata paljud kohad Euroopas ja USAs, kus varem käinud ei ole.
Nüüd, aasta lõpus (intervjuu toimus detsembris 2004) võin öelda, et olen plaani kaugelt ületanud, sest reise on tänavu olnud palju enam, kui algselt oskasin ette kujutada!” kinnitab Raud ja toob lagedale aukartust äratava numbri – ligi kolmsada tuhat (300 000) miili.

Ärev reis tulevikku
14,5 aastat tagasi läks kõik peaaegu lihtsalt – perekond Raud sai logisevast nõukogude liitriigist loa lahkuda. Ebamäärane hirm siiski nii lihtsalt ei kadunud.
“Mäletan, et kartsin kogu Moskva-Montreali lennu aja, et enne kui maha saan, öeldakse, et jää lennukisse, sest sind ootab ikkagi sõjavägi.”
Kuid mitte ainult Nõukogude armee ei olnud otsustav. Kui 1990. aasta suvel ema, isa, poeg ja tütar kohvried pakkisid, oli sihtkohaks Kanada.
“Kanadas elas mu isa ristiisa,” seletab Neeme ja nendib: ”Tagasivaadates oli see päris hulljulge samm, ennekõike mu vanemate poolt, et niimoodi oma endisest elust ära sõita.”
Ajad olid segased ja otsest põhjust täna enam meelde ei tule, kuid... raudne rahu ja kindel kodu on tähtsamad.
Viperused algasid uuel kodumaal kohe, kui Raud piirile jõudis.
“Tegelikult tekkis väike probleem hoopis Kanada immigratsiooniametnikuga, kes tundis huvi, miks ma turistiviisaga saabudes ainult ühe otsa pileti olin otsnud, “ meenutab Raud ja jätkab:
“Kanada oli juba tollal immigratsioonireegleid karmistanud ja Nõukogude Liidust tulnud võimalikke “ärahüppajaid” enam sugugi ei tervitatud.
Kuna olin unustanud Moskvasse ka aadressi, kuhu ma Kanadas sõitsin, kulus tunnike selgitamiseks, et mind ootab lennujaama väljapääsu ees buss, mis mu kohale viib. Seda, kui hästihalvasti ma oma tollal tugevalt lonkava inglise keelega neid asju seletasin, enam ei mäleta, aga lõppkokkuvõttes löödi passi tempel ja olin Kanadas.”
Montrealist viis buss edasi Torontosse. Tollest hilisest õhtust on Rauda meeles see, et kõik, mida ta ümberringi nägi (laiad kiirteed, maanteeäärsed valgustatud bensiinijaamad ja kiirtoidukohad), tundus väga võõras.
“Olin tolleks ajaks juba mitmel pool Lääne-Euroopas käinud, ootasin ilmselt midagi Euroopale omast, “ selgitab ta.

____________________________________________
Intervjuude-sari kannab pealkirja ”Vaated! Vaated? Vaated.”
Millised on Neeme Raua vaated:

KODU – koht, kus on mu asjad ja kus ma parasjagu elan. Kõlab küll ehk pisult õõnsalt, aga praegune hektiline elu ei ole lubanud ühte ja kindlat kodu veel rajada. Seega, praegu on kodu New Yorgis.
SÕBRAD – kõige olulisem väärtus elus
PEEGEL – korras välimus on esimene visiitkaart, mille põhjal sulle esimene ja sageli kestma jääv hinnang antakse
RAHA – tuleb teenida, sest ilma ei saa elada nii nagu soovid. Samas ei tohi elu allutada vaid raha teenimisele, lükates selle nautimist pidevalt edasi.
TULEVIK – ootan pidevalt uusi võimalusi, et midagi uut ja huvitavat teha.
EESTI – maa, kus sündisin, mille keelt räägin ja mille jaoks ma tegelikult kogu elu olen tööd teinud.

____________________________________________

Uus reaalsus
... oli erinev ja ega see tegelikult eriti meeldinud, harjumiseks kulus päris pikk aeg.
“Kui nüüd vahel New Yorgis Eestist tulnutele linna näitan, panen neile alati südamele, et euroopalik linnamudel tuleb unustada, sest Põhja-Ameerika on midagi sootuks erinevat. Ning kui New Yorgi või teiste siinsete linnade suhteliselt kakofoonilist arhitektuuri Vana Euroopaga võrdlema hakata, on viimane kahtlemata meeldivam. Ameerikat tuleb lihtsalt vaadata kui teistsugust keskkonda,” nendib Raud.

Üks enne ja üks pärast
“Tulekule eelnenud aasta oli tohutult kiire, sest olin osalt just sõjaväe ohu tõttu pärast poolteist aastat jätnud ”tervislikel põhjustel” katki oma õpingud Moskva ülikooli sotsioloogia teaduskonnas. Eestisse tagasi tulles sain Eesti Raadio noortesaadete nooremtoimetajaks. Lisaks kutsus Reet Oja mind juhtima ETV noortesaadet ”Oma asi”.
Eestis toimus tollal niivõrd palju muudatusi: raadios ja teles hakkasid esmakordselt toimuma otsesaated. Lisaks oli igasuguseid huvitavaid projekte – muuhulgas tegin korra isegi tollal menukat Reklaamiklubi, raadio hommikuprogramme, suveraadiot, Hiiumaa raadiot... Sõnaga, hästi kiire aeg. Kui kolleegidele Kanadasse mineku plaanist rääkisin, väitsid osad, et küllap tulen varsti tagasi, sest Eestis on mul eriala, seal olen mittekeegi. Lubasin vastuseks, et küll saan ka seal tööd eesti ajakirjanikuna.”
Raud mäletab, et Urmas Ott tegi just sel ajal esimese telesaate “Ameerika Häälest” (VOA) ja selle Eesti toimetuse juhataja Ilmar Mikiver ütles, et neil on tööjõu nappus.
“Kanadasse jõudes kirjutasin Mikiverile pika kirja ja nädal hiljem helistas ta Washingtonist,” seletab ta. Et VOA-sse töölesaamise protsess venis aga üle aasta – Nõukogude kodaniku
taustauuringule kulus kuid – olin poolteist aastat Kanadas. Sellesse aega mahtus esimese eestikeelse raadiosaate loomine ühes Toronto raadiojaamas, lisaks olin tööl sealses Eestis lehes Vaba Eestlane ja tegin pidevalt telefonitsi nuppe ka “Ameerika Häälele”.” kirjeldab Raud ja kinnitab, et see oli “väga vaene aeg”.
“Kõik see tagas küll mingi sissetuleku, kuid lugesin pidevalt raha ja ootasin pikisilmi Washingtoni kolimist. Kohe, kui VOA lõpuks mulle töölevõtmisest teatas, ostsin järgmiseks päevaks lennupileti, sest tahtsin võimalikult kiiresti jälle uut elu alustada. Aga endiselt Eesti ajakirjanikuna,” särab Raud.

Eesti leib toidab
See pole juhus! Või mine sa tea – tundub ju, et Neeme Raud on oma eluprojekti tehes kõik tegurid arvesse võtnud...
“Sel aastal, kui VOA oma eesti saated lõpetas, tuli pakkumine ETVlt ja ERlt. Omamoodi
sai ring täis – neliteist aastat pärast lahkumist olen 1. jaanuarist jälle Eesti palgal. Ning huvitav, et kunagi Eestis antud utoopilisest lubadusest, et küll ma ka Ameerikas eesti ajakirjanikuks jään, ei ole ma tegelikult kunagi taganema pidanud,“ konstanteerib Raud.
“Seda võib tegelikult pidada omamoodi imeks,” ütleb ta siiralt ja tänutundega. Sama siiralt räägib ta oma ebatavalisest lapsepõlvest ja kodu argipäevast.
“Lapsepõlvekodu oli üsna tavaline – kool, pioneeride palee, noorte reporterite ring, “Sädeme”
korrespondent, hiljem raadio. Tagasi vaadates oli hea see, et ma sain juba üsna varakult aru, et tahan olla ajakirjanik ning hakkasin selle nimel kohe ka tegutsema,” räägib Raud.

Amet või elustiil
Nüüd, hiljem on ta kuulnud, et sel “hüperaktiivsel lapsajakirjanikul”, oli ka kriitikuid.
“Kuid ma ise neid kuidagi ei märganud, sest pidevalt oli vaja ikka midagi teha,” ütleb ta ja
naeratab.
Küsimusele, kas ajakirjanik on amet või elustiil, vastab Raud kiiresti:
“See on pidev vajadus midagi uut teada saada ja teistele vahendada. Ilma selle soovita on minu arvates raske ajakirjanik olla. Õppida saab ja peab selle töö tehnilisi aspekte, kuid mitte seda kutsumust.“
Seega on ta alati tööl, ka siis, kui teised pühi peavad. Nii näiteks on ühtemoodi töised ka 24. veebruar ja 4. juuli.
“Ma ei pea end ühegi riigi tulihingeliseks patrioodiks, pigem ajakirjanikuna vaatlejaks, seega mingit suurt tunnet ei too kumbki päev,” vastab Raud.
Niisiis töö, töö ja veel kord töö!? Mitte ainult!
“Mul pühadega üldse eriline suhe – need on ilusad ajad, kuid iga päeva oma elust võib ju pühaks muuta ja seda nautida, mitte oodata kindlaks määratud päevi,” selgitab ta.

Iga päev on eriline
Jah, tõesti – lihtne ja ilus. Raud ei tee mitte ainult sõnu, vaid elab öeldu järgi:
“Ma ei ole suur sünnipäevade pidaja. Kõige meeldivam kink on end sünnipäeva hommikul – või üldse mõne kena päeva hommikul - leida mõnest uuest maailmapaigast, kus sa varem olnud ei ole või mõnest linnast, mis meeldib – Pariis , Rooma, Milano või ka näiteks Lissabon – ja seda avastama minna ja tordilõik siis kusagil seal ära süüa.”
Midagi samalaadset, erilist, kogevad ameeriklased igal aastal novembri viimasel neljapäeval – tänupühal.
“Ameeriklaste jaoks on tänupüha üks aasta suuremaid pühasid, kuna sel ei ole otsest sidet ühegi usuga ja see on päev, kui tuntakse rahulolu kõige hea üle, mis elus on saavutatud. Aga et ma asusin siia elama siiski üpris hilja oma elus, siis minu jaoks on see ikka jäänud ”nende” pühaks,” nendib Raud.
“Lisaks olen peaaegu alati pühade ajal pidanud tööl olema. Sel aastal olin nädal enne jõule Floridas oma vanematel külas – et pean päris pühade ajaks New Yorki tagasi sõitma, peame oma jõulud siin ära juba varem. Ning kuna me – nii mina, õde kui vanemad – kasvasime üles
ateistlikus riigis, on jõulud pigem ajaks, kui igal aastal kogu pere kokku saab, mitte usupüha,” mõtiskleb ta ja lisab:
“Päris kentsakas oli alguses näha siinsete palmide kõrval ehitud jõulukuuski. Aga see teebki maailma huvitavaks, et ta on nii eriilmeline.”

Aja Kirjanik
Raud ja uudised on sünonüümid. Nii kinnitavad tema kolleegid ja teab mees ka ise.
“Olen end alati uudisteajakirjanikuks pidanud ja enne kõike raadio- ja teleajakirjanikuks, seepärast on kõige pinget pakkuvam alati just toimunud sündmuste kajastamine – kui kirjutades peab ajaga võidu jooksma või midagi otse kommenteerima.
Ja muidugi otse-eeter, mis alati on toonust ja adrenaliini tõstev. Lehe jaoks kirjutamine on üksildasem töö, aga samas omamoodi ajugümnastika – saad teemat lühikesest raadio-teleloost pikemalt analüüsida.”
Millest Sa ei ole ajakirjanikuna kunagi kirjutanud või rääkinud?
“Inimeste eraelus tuhnivaid lugusid. Neil on suur turg, aga see valdkond ei ole mind kunagi huvitanud. Minu jaoks on oluline, et igas loos, mille teen, oleks mingi uudis, uus info. Eraelu valgustamine on aga nagu klatsh,” on Raud konkreetne ja lisab: “Omaette teema on portreelood, neid olen ma teinud, kuid alati on kirjutades olnud oluline, et nende lugeja, kuulaja, vaataja midagi uut teada saaks. Et saadaks aimu portreteeritava maailmast, saavutustest, mitte sellest, mida ta sügavalt eraasjaks peab.”

Jumala eraelu
Räägitakse, et privaatsus on subjektiivne ja tabamatu mõiste, mida on raske defineerida. Mis see siis ikkagi on, see isiklik elu – püha ja puutumatu või sügavalt isiklik asi? Ja kuidas on võimalik, et mõned saavad olla kuulsad ilma, et nad jääksid kollasele meediale hambaisse?
“Eraelu on eraelu. Punkt. Muidugi, kui selles toimub midagi uudisteväärset – näiteks presidendi tervislik seisund, mis otseselt mõjutab ta suutlikkust seda tööd teha, siis on eraelust rääkimine õigustatud. Aga tuntud inimesed... tean päris palju tuntud inimesi, kes ei ole meedia hambusse jäänud. Nende saladus – nad ei ole ise end aktiivselt ka meediale pakkunud.“

* * *
Ümbrus mõjutab meid ja meie suhtumist. Jääb mulje, et kultuur, keel, usk, poliitika ja rahvus(lus) on välismaal võimenduvad loodusvarad.
”Eesti keel on keel, milles töötades ma tunnen end kõige vabamalt. See, et olen eestlane on minu jaoks oluline, sest ma olen eestlane ja selleks alati ka jään. Ning kuna meid on siiski niivõrd vähe, on selline rahvusuhkus minu arvates oluline. Piiriks on aga see, kui oma rahvust, usku, kultuuri,
poliitikat teiste omadest paremaks hakatakse pidama – see on puhas ülbus ja väga kitsarinnaline maailmanägemus, mille taga on sageli informeerimatus.”

____________________________

Kõige olulisem on elus TOLERANTS
- teistele võimaluse andmine
elada põhimõtete järgi,
mida nemad õigeks peavad,
neid seejuures kritiseerimata.
____________________________

Mida tähendab Sinu jaoks USK?
“Usk on oluline. Ennekõike usk iseendasse, ilma milleta on raske midagi saavutada. Muidugi, lisaks usule on vaja ka palju tööd teha, sest muidu muutub see enesekindlus naeruväärseks.”

Usk jumalasse
“Niikaua kuni see on inimese ja tema jumala vaheline isiklik suhe, tuleb seda absoluutselt respekteerida. Kuid kui seda hakatakse teistele peale suruma või väitma, et ilma selleta on võimatu elada, et see on valgus ja kõik ülejäänu pimedus, on see samasugune ülbus kui väitmine, et üks rahvas on teistest parem. Kõige olulisem on elus tolerants – teistele võimaluse andmine elada põhimõtete järgi, mida nemad õigeks peavad, neid seejuures kritiseerimata.
Olen mõelnud, et kui ma oleksin kasvanud üles usklikus perekonnas, oleks elu ehk kohati lihtsam, sest sa usud, et keegi vaatab su elu üle järele. Vahel keset New Yorki oma korteris istudes ja elu üle mõeldes, mingite probleemidega tegeldes, tuleb hetkeks pähe selline ebakindlus – et siin ma nüüd olen, suhteliselt üksi, vanematest, oma rahvast, paljudest sõpradest eemal ja pean kõigega ise hakkama saama. Siis tundub küll, et kui mul oleks võimalus osa sellest koormast kellegi suurema õlule panna, oleks ehk lihtsam.
Arvan, et usu roll on USAs just seepärast niivõrd suur, et siinses väga pragmaatilises ja materialistlikus ühiskonnas annab see paljudele lihtsalt tuge. Minu jaoks ei ole see ”suurem”
end aga veel ilmutanud. Ohtlikuks lähevad asjad ka siis, kui usk hakkab imbuma poliitikasse,
nagu tänases USAs seda näha võib, sest sellega kaasneb taas ebatolerantsuse nähtav tõus.”

“Osta kingad ja maga hästi”
Piirid on üha enam avanemas. Igas mõttes ja kõikjale. Kas see on põhjus, miks inimesed elavad
üle oma võimete?
“Arvan, et suuresti seetõttu, et võtavad kapitalismi põhireeglit – et suurem ja rohkem on alati parem – liiga otseselt. Muudatus saabub ehk siis, kui saadakse aru, et asjad, mida võlgu võttes on ostetud – alates autodest kuni suurte majadeni – ei too sugugi ilmtingimata õnne,“ seletab Raud.
“Loomulikult tuleb vahel raha laenata – näitks eluaseme ostuks või õppmaksu tasumiseks. Ehk vahel ka reisimiseks, et maailma näha. Need on minu arvates „positiivsed” laenud, mida on elus vaja võtta, et end hästi tunda ja edasi jõuda. Ma ise olen USAs ülikoolidele maksmiseks laenanud üle 100 tuhande dollari.
Kuid kui pommina hakkavad kaelas olema võlad, mille abil on ostetud lihtsalt asju, kuna kohati
on tundunud, et neid on väga vaja, siis need on „negatiivsed laenud” – selge üle võimete elamine, mida saaks tegelikult asju läbimõeldes vältida. Kuid muidugi aeg ajalt endale mõne meeldiva kulutuse tegemine – uued kingad näiteks – on alati õigustatud, sest see tõstab toonust ja seda ei saa üle võimete elamiseks pidada. Võimete piiril olemine on ikkagi see, kui öösel läheb uni ja sa mõtled õudusega, et kuidas küll kõik oma arved makstud saaks."

Globaalkodanik
Neliteist aastat väjaspool Eestis ... vägisi tahaks silte kleepida. Kuid kas Neeme Raud on väliseestlane?
“Sel sõnal on minu jaoks senini mingi külma sõja hõng: nemad seal Eesti piiride taga.
Ise ma end väliseestlaseks ei pea – ehk eestlaseks, kes elab praegu välismaal. Ilusam määratlus oleks näiteks globaalkodanik, kes ei seo end konkreetselt ühe riigiga, vaid püüab oma elu jooksul maailma selle tohutus eripalgelisuses tunnetada ja erinevates riikides elamist ka ise proovida.
Kohalike väliseestlastega puutun töö pärast kokku, aga organiseeritud väliseestlusest osa ei võta. “
Suhe perekonna ja sugulastega?
“Eestis olles peatun alati oma vanaema juures. Ta saab tuleval aastal 96 aastaseks, on elanud rasket elu, aastad Siberis, kuid on kõigele vaatamata suutnud vältida kibestumist. Vanemad elavad suvel Eestis, talvel Floridas, õde elab Torontos – kohtume enamasti vaid aastas korra-paar. Kindlasti jõulude ajal Floridas. Ent alati on olemas teadmine, et kõik elavad just sellist elu nagu soovivad, on sellega rahul ja kui vaja on nad su jaoks olemas ning toeks. See on oluline teadmine, mis aitab pidevat laiali olevat peret tegelikult seesmiselt väga koos hoida.”
Sinu kolimine Eestisse
“Ma arvan, et kunagi võib see olla täiesti tõenäoline. Kui kiirest elust mujal lihtsalt isu täis saab. Aga mitte veel. Kui see hetk saabub, nagu teisedki pöörded elus, küllap saan sellest siis ka aru.”
Suhe surmaga?
“Pragmaatiline. Ta tuleb kord nii kui nii. Enne seda tuleb aga elada ja elada huvitavalt.
Lõppkokkuvõttes on ju igaüks oma elu arhitekt ja saab seda kujundada just nii nagu soovib, ehkki seda sageli unustama kiputakse. Matuseplaane veel teinud ei ole – loodetavasti on mul veel ees päris palju aastaid.”
Mille eest seisaksid Hea Tahte saadikuna?
“Tolerantsuse eest. Et tolerantsus suureneb minu arvates võrdeliselt haridusega, siis ka rahva harimise eest. Mulle meeldib väide, et kui inimestel on piisavalt infot, langetavad nad alati kõige õigemaid otsuseid. Nii et ajakirjaniku töö ja inimeste informeerimine on oluline asi.”

Õigused kaitstud Kui soovid miskit laenata, ole kena ja küsi!