Kirikust lahkumine on lihtne?!

Kirikust lahkulöömine on saanud soomlaste suus talgutel-käimise nimetuse. Igaüks võib sellel osaleda ning talgutööga loodetakse saada uudsete raamidega kogudus.
2003. aastal lahkus kirikust ligikaudu 27 000 inimest. Eelmisel aastal oli lahkujaid üle 33 ooo. Ning käesoleval aastal on number tõenäoliselt veelgi suurem. Juba kasvõi seepärast, et koguduse hingekirjast välja kirjutamisks piisab vaid internetiühendusest.
Internetilehekülg eroakirkosta.fi /eestikeeli "lahku kirikust"/ on viimase poole aasta jooksul vastu võtnud 11tuhat sooviavaldust. Kuid lahkuda saab ka n-ö vanamoodsalt, kasutades koguduse ametiruumides või rahvastikuregistris paberit ja pliiatsit.

"Kirik on armu, headuse ja turvalisuse võrdkujuks. Kirik seab piirid ja kutsub inimese korrale viisil, mida vaid kirik endale lubada saab," nii kinnitas oma hiljutises ajaleheintervjuus meie kodulinna koguduse kirikuhärra Keijo Gärdström.
Ta on populaarne mees. Lugupeetud jumalasulane ning hinnatud jutlustaja, kes toob kirikusse kokku needki kes muidu tulemata jääksid.
"Kirikusse kuuludes aitame me lähimest nii Soomes kui kaugemal," kinnitab kirikõpetaja.
Hiljuti Pakistanis toimunud maavärina ohvreid sai Soomest abistada mitmeti. Üks võimalus oli kirikuabi. Gärdströmi meelest on selline abistamine üks põhjus, miks kirikusse kuulumine hea on. See andvat hingerahu.
Kui kogudusest välja astuda sooviv isik kasvõi natukene hoolib inimkonnast tervikuna, tuleks lahkumisemõtted peast heita. Kogudused aitavad ju kõiki - majanduslikust seisust hoolimata.
"Kui abistamine, õla alla panek, koos tegemine ja ühine tulevik meid ei huvita, mis meid siis üldse huvitab?" küsib kirikuõpetaja hiljutises intervjuus.

Kirikus ja ühiskonnas tervikuna on Gärdströmi sõnul murettekitav lõtvus ning äärmuslik privatiseerumine. Kirikust lahku lüües mõeldakse lühiajaliselt ning vaid oma majanduslikku edu silmas pidades. Seda kinnitavat ka näiteks asjaolu, et mõni aeg hiljem tullakse jälle kogudusse tagasi. Ning Gärdström võib kinnitada, et tagasitulijaid on viimasel ajal olnud hulgim.

"Noorena oli palju vastused, tänaseks on mulle jäänud vaid küsimused," tõdeb 50 aastane kirikõpetaja ning ütleb, et Jumalasõna ning pilt jumalast on ka tema eluajal muutunud.
Noorena oli ta kindel et kui Jeesus armastab sind, siis pole sul probleeme, sest kõik mured saavad palvetades lahendatud. Täna ta enam nii ei usu ega arva. Nüüd teab Gärdstöm, et Jumal on varjatud ning noore inimese matustel saab sellest eriti selgelt aru.

Soome evangeelse-luterikiriku rahvaarv liigub alamäge, aastas väheneb number poole protsendi võrra. Sellest hoolimata kuulus näiteks kaks aastat tagasi kirikusse 84 % soomlastest.
Nendest kaks kolmandikku kuulub kirikusse aga mitte usu pärast, vaid hoopis muudel põhjustel. Kaalukas põhjus on kiriku tseremooniad, milledest laulatus ja matused on tähtsamad.
Kuid vastsündinuna koguduseliikmeks saanuna püsitakse kirikurüpes veelgi kummalisematel põhjustel: nendeks on teadvustamatus ja ükskõiksus.
Vanusest hoolimata peab nii mõnigi tunnistama, et tal on kirikupühadest "ükstakama" või et "ah ma polegi põhjustele mõelnud, vanemad ristisid - ju siis on nii õige!"
Kirikus selliseid koguduseliikmeid tõenäoliselt ei näe, kuid kirikumaks puudutab neidki. Julgen pakkuda, et sellisel suhtel on maksjale vaid üks mõtet - tsremoonia.

Miks siis ikkagi lahkutakse kirikust, loobutakse laulatusest ja kiriklikust matusest?
Internetist on ka põhjuste otsimisel kasu: nii näiteks on koostatud nimekiri teemal "100 põhjust, miks kirikust lahkuda"
Põhjused on liigitatud poliitilisteks, pedagoogilisteks, põhimõttelisteks ja moraalseteks. Ning lisaks mahub veel muidu häid põhjuseid, näiteks siis kui räägitakse seksuaalvähemustest, alkohoolismist, eutanaasiast või sellest, kui eetiline on ristida alaealisi. Ma ei tea öelda, kui palju on nende saja põhjuse hulgas tõsiselt võetavat. Kuid teada saab soome ühiskonnast nende põhjuste kaudu üht-teist küll. Kasvõi seda, et miks on kauplused Soomes pühapäeviti suletud. Osaliselt on see kuuldavasti usulistel põhjustel nii.

Mida arvatakse aga netifoorumites kirikust ja liikmestaatusest.
”On ebaõiglane ja inimesi alahindav, et kirikuga liidetakse kaitsevõimetuid vastsündinuid. Sellele järgneb kohustuslik usu-moos lasteaias, koolis ja leerilaagris. Kui paljud meist tegelikult usuks jeesuse- ja põrgulugusid, kui kuuleks neid esimest korda alles täiskasvanuna?”

"Tahan kirikust lahku lüüa sellepärast, et kirik kuulub riigile ning see solvab minu meelest neid, kes kirikusse ei kuulu. Kohe, kui kirik on täielikult lahutatud riigis, lõpetanud igasuguse kõrgetasemelise koostöö nagu näiteks USAs ja Prantsusmaal, pärast seda ei huvita mind kirikusse kuulumine mitte üks põrm.
Aga nüüd pasitab kogudusest lahkumine olevat ainus võimalus, et selline mõtteviisi idanema pandaks ning kirik ja riik püsivad eraldi."

Ja lõpetuseks ühe ema mõtted:
"Usk on maailmakäsitlus. Tavaliselt väidetakse vastupidist - õpetatakse, et piibel ei ole maateaduseõpik ning et piiblist leiduvad vead kuvavad tollast ajastust ja mitte jumala eksimust.
Ateism on samuti maailma nägemine. Kuid ateism näeb maailma vaid osaliselt, keelates üleloomuliku maailma.
Jumal ja Jõuluvana on paljude jaoks samasugused olendid, nende olemasolu on küsitav kuid nende abil sätitakse lähikondlaste käitumist.
Lapsed leiavad oma tõe igal juhul, ka siis kui me ei topi neil pidevalt oma arvamusi ja harjumusi. On vanemaid, kes ei tea midagi Tolkini kääbikutest ka sõrmuste isandast, kuid nend lapsed teavad ning peavad neist rohkem lugu kui inglitest. Ja tegemist ei ole keelatud klanniga.
Objektiivset maailmapilti ja elukäsitlust ei ole. Igaüks kujundab enda jaoks arusaadava maailmapildi ning õpetab sellelt põhjalt oma järeltulijaid.
Kui me elaksiem 100 aasta taguses maailmas, oleksime õpetanud lastele, et päike saab energiat kokkutõmbumisest ja me ei oleks rääkinud sõnagi fuusiotest. Põhimõttelised küsimused on aga palju keerulisemad kui päikeseenergia ning seetõttu ei saa me oma eelarvamustega lapsi toita. Seetõttu ei räägi paljud inimesed kodus jumalast ei lastega ega ka mitte täiskasvanutega. SEE ON ISIKLIK."

Kõik muutub, saades aja jooksul uue näo või sisu.
Ilmselt just seepärast ootab rahvas, et ka kirik oleks paindlik ja salliv. Nii võiks olla, kuid kas nii ka juhtub? Ja kas massiliste lahkumistega on muutus saavutatav?
Ehk juhtub nii KUNAGI, kuid mitte veel, sest kogudustesse jääb endiselt tuhandeid, kes just sellist jumalasõna ja teeviita vajavad.

ER saatele Kirikuelu 27. august 2006