Ringiga Eesti leivani

Intervjuu Neeme Rauaga - 27. detsember 2004

Ajakirjanik NEEME RAUD töötab alates jaanuarist Eesti Raadio ja Eesti Televisiooni loodud korrespondentpunktis. Raua ülesandeks on vahendada uudiseid New Yorgist ja mujalt Ameerika Ühendriikidest.

Milline on Eesti roll Sinu elus? Aga Ameerika?
"Eesti on riik, mille huve - sealse rahva informeeritust - ma olen kogu elu tegelikult teeninud.
Ameerika on koht, mida ma olen viimased 14 aastat püüdnud eestlastele nii hästi kui oskan selgitada ja tõlkida.
USAd võib jumaldada või vihata, aga ta roll tänases maailmas on väga suur ja selge ning seepärast on minu arvates oluline selle riigi arengutega kursis olla. Ja muidugi see palju korratud tõdemus - et kui USA köhib, saab Euroopa nohu - peab tegelikult paika: Ameerika on mõneti kui laboratoorium, kus paljud uued trendid sünnivad ja kust nad varem või hiljem mujale maailma jõuavad, meeldib see või mitte."

Kuidas Sinust sai Eesti ajakirjanik Ameerikas?
"Juhtusin 14 aastat tagasi vaatama Urmas Oti telesaadet "Ameerika Häälest" ja selle Eesti toimetuse juhataja Ilmar Mikiver ütles, et neil on tööjõu nappus. Sama aasta suvel sõitsime perega Nõukogude Liidust ära. Kanadasse jõudes kirjutasin Mikiverile pika kirja ja nädal hiljem helistas ta Washingtonist. Et VOAsse töölesaamise protsess venis aga üle aasta - Nõukogude kodaniku taustauuringule kulus kuid - olin poolteist aastat Kanadas.
Sellesse aega mahtus esimese eesti keelse raadiosaate loomine ühes Toronto raadiojaamas, lisaks olin tööl sealses Eestis lehes Vaba Eestlane ja tegin pidevalt telefonitsi nuppe ka "Ameerika Häälele".
Kohe, kui VOA lõpuks mulle töölevõtmisest teatas, ostsin järgmiseks päevaks lennupileti, sest tahtsin võimalikult kiiresti jälle uut elu alustada. Aga endiselt Eesti ajakirjanikuna. Ning sel aastal, kui VOA oma eesti saated lõpetas, tuli pakkumine ETVlt ja ERlt.
Omamoodi sai ring täis - neliteist aastat pärast lahkumist olen 1. jaanuarist jälle Eesti palgal. Ning, huvitav, et kunagi Eestis antud utoopilist lubadusest, et küll ma ka Ameerikas eesti ajakirjanikuks jään, ei ole ma tegelikult kunagi taganema pidanud. Seda võib tegelikul pidada omamoodi imeks.
Kas otse-eeter Eestist ja USAst on erinevad?
Ei, otseeeter on alati otseeeter – sellega harjumine nõuab alguses aega, aga see mõnus pinge, et sul ei ole võimalik midagi tagasi võtta, on ajakirjaniku töö juures minu jaoks kõige meeldivam.
Mäletan, et kui ma kungi Eestis oma esimesi otsesaateid tegin, olid mikrofoni ja kaamerahirm olid väga reaalsed, aga kui nad kord kadusid, ei ole tegelikult paremat tunnet kui otsesaates olla.
Eesti ja USA eetrid erinevad kõige enam ehk oma tempode poolest - USAs on enamus jaamu kommertsjaamad, eetriaeg kallis ja saatejuhid väga energilised ning tempo kiirem. Mulle on vahel öeldud, et räägin eetris liiga kiiresti - küllap on see siinse meediafooni mõju.
”Ameerika Hääl” läks eetrisse kahest suurlinnast – kas see oli ka midagi, mis lisas pinget? Kuidas olite olukorrad (hädaolukord) nö ette mänginud? Kas neid tuli/saadi ka kasutada?
"Jah, Ameerika Hääle eesti saade oli aastaid ainus kogu selles raadios, mis läks ühtaegu eetrisse kahest linnast. Algul oli see omamoodi eksperiment, mis end aga õigustas ja seesuguseks jäetigi.
Kui ma New Yorki kolisin, teadsin, et tegemist on vaid aastase katsega. Kuid sellest sai kümme aastat. Selline kahe linna vorm annab saatele geograafiat ja värvi. Nagu seegi, et kõike alati enne saadet kokkuleppida ei saa ja seega jääb ruumi ka impoviseerimisele. Alati võivad tulla ka tehnilised probleemid - side võib katkeda, mida paaril korral ka juhtus, aga kõik see kokku ongi just otsesaate võlu ning paneb pidevalt proovile su reageerimisvõime.
Võimalikke hädaolukordi me kunagi otseselt läbi ei mänginud, aga alati oli varuks üks-kaks varem lindistatud saadet, mis selliste puhkudel pidid eetrisse minema. Korra me vist isegi pidime ühte neist kasutama, aga ma ei mäleta millega seoses."
Sa oled New York Foreign Press Association (FPA) liige. Mida see Sulle annab ja tähendab?
"Võimaluse suhelda teiste siinsete väliskorres­pon­dentidega ja tänu briifingutele ja üritustele, mida korraldame, ka uusi teemasid. Viimased kolm aastat olen olnud ka FPA juures tegutseva stipendiumifondi juht ja läbi selle oleme igal aastal toetanud kolme-nelja US ülikoolide ajairjandusteaduskondades õppivat välistudengit.
Kuna õppemaks on siin väga kõrge, on alati meeldiv, kui saame mõnda napist stipendiumist elama pidavat ja suurte laenude all ägavat noort ajakirjanikku aidata.
Stipendiumid on päris suured - kõige parema avaldise-essee kirjutanu saab kümme tuhat dollarit. Ma olen iga aastal avaldusi lugedes oodanud, et äkki on tänavu mõni taotleja ka Eestist. Seni ei ole neid veel olnud."
Milline ajakirjanduslik vorm pakub kõige enam? Milline kanal - raadio, ajaleht, televisioon? Miks?
"Ma ise olen end alati pidanud uudisteajakirjanikuks ja ennekõike raadio- ja teleajakirjanikuks, seepärast on kõige pingetpakkuvam alati just toimunud sündmuste kajastamine - kui kirjutades peab ajaga võidu jooksma või midagi otse kommenteerima.
Ja muidugi otseeter, mis alati on toonust ja adrenaliini tõstev. Lehe jaoks kirjutamine on üksildasem töö, aga samas omamoodi ajugümnastika - saad teemat lühikesest raadio-teleloost pikemalt analüüsida.
Ajakirjanduslikuks tippvormiks on minu jaoks aga teledokumentalistika - pikemate dokumentaal­saadete tegemine, mis on töömahukas, aga annab samuti võimaluse süvenda, vestelda paljude erinevate inimestega, ja kogu lugu siis pildis kokku panna."

* * *
17. jaanuaril 2005 näitas ETV esmakordselt ja esimesena
Neeme Raua dokumentaalfilmi USA presidendist Georg W. Bushist.
43,5 minuti pikkuse filmi idee, stsenaarium ja tekst on Raualt,
lisaks on tiitrites tegijatena kirjas
* Krista Rannamäe - režii
* Margus Voolpriit - operaator
* Kalle Käärik - montaaž
Loe ka Postimees: Neeme Raud tegi filmi USA presidendist
* * *

Kommentaarid netiavarustest: ”Jälle N.R vassib… ” või ”kui uskuda juttu, et N.R. mängib ajakirjaniku sedamoodi, et võtab mõne artikli ning selle siis ära tõlgib, siis ma väga ei imesta kah, et väga pro-ameerika jutt sai”… Kuidas kommenteerid?
"Kui su töö on pidevalt teistele vaatamiseks-hindamiseks väljas, on selge, et seda nähakse ja kommenteeritakse mitmeti.
Seda ”vassimise” kommentaari olen ka ise lugenud. See käis ühe president Reagani surma järgse artikli kohta, kus kirjutasin, et kuigi ta oli paljude ameeriklaste jaoks üks armastatumad riigipäid, on palju ka neid, kes temasse teisiti suhtusid.
Et ma pean end uudisteajakirjanikuks, on minu arvates oluline püüda igast teemast rääkides näidata võimaikult palju eritahke. See tundus osadele lugejatele aga pühaduse rüvetamisena.
Mis puudutab mahakirjutamist, siis on see üsna absurdne väide: loomulikult oleks õige, kui ma saaks iga uudiseloo juures ise olla, teha kõik intervjuud, jne. Kuna see ei ole võimalik - osalt raha puudumise, osalt seetõttu, et olen New Yorgis ja kirjutan sageli Washingtonis toimuvast - tuleb muidgi kasutada teisi allikaid.
Tänu CNNile ja teistele telekanalitele, mis olulisi pressikonverentse otseülekandes näitavad, saab neist kirjutada telepildi põhjal. Samas on aga vaja ka kommentaare ekspertidelt, mida tuleb vahel mujal ajakirjanduses ilmunuted kirjutistest võtta, muidugi allikale viidates.
"Ameerika Hääles" oli kindel reegel, et igal lool peab olema kaks allikat, Columbias taoti meile pähe, et mida rohkem allikaid seda parem, ja nii püüan enne iga loo kirjutamist leida vähmalt kaks-kolm erinevat allikat, mille põhjal siis ise oma tekst kokku panna. Maha kirjutamine tähendaks üks ühele tõlget, mida me "Ameerika Hääle" kesktoimetuse materjale eesti keelde pannes pidime sageli tegema. Kuid see oli selle kanali töö omapära. Väljaspool VOAd on mu reegel alati kaks-kolm allikat. Ja nagu ütlesin, kindel allikal viitamine, mitte selle oma intervjuu pähe esitamine.
Mis puudutab pro-Ameerikat – siis ka see on natuke absurdne väide: tasub vaid Postimehe arhiivi vaadata!"
Kas kuulujutud Sinu kolimisest Euroopasse vastavad tõele?
"Pärast VOA lõppu ja Columbia lõpetamist mõtlesin pikalt mida nüüd edasi teha. Et mu erialaks Columbias olid rahvusvahelised suhted, rõhuasetusega just Euroopa Liidul, tundus hetkeks ahvatlev mõte, et võiks ju selle uue Euroopa rajamise projektis osaleda. Kuid siis sai korraga reaalsuseks äsja tööd alustanud korrespondendipunkti rajamine.
Oma peas olen juba loonud suuri plaane. Alanud (2005) aasta näitab, kui paljud neist ka ellu saab viia. Igatahes loodan, et saan selles ametis palju mööda USAd sõita. Sest lugusid, mida siit teha, on sadu. Lisaks on nüüd ehk võimalus ka suurte lugude puhul ise kohale sõita, mis seni on peamiselt rahalistel põhjustel olnud luksuseks."
Kui tõenäoline on Sinu kolimine Eestisse (seda mitte täna-homme vaid aastate pärast)
"Ma arvan, et kunagi võib see olla täiesti tõenäoline. Kui kiirest elust mujal lihtsalt isu täis saab. Aga mitte veel. Kui see hetk saabub, nagu teisedki pöörded elus, küllap saan sellest siis ka aru."

Ajakirja BINOKKEL netilehel 29. Dets 2004. aastal