Teretusi Koopast

"Nigut nina koopast välja pistad, läheb jamaks!" toriseb ta, kuid jätkab uuditse uurimist. Sest tahtmine on aru saada ja mõista, kuid vahel ei taipa tuhkagi - maailmal on oma reeglid. Ja koopaelanikul on tunne nagu ühel sümpaatselt rahuvalvajal Liibanoni-Iisraeli piiril: "Kujutad ette küll, et oled kohtunik, kuid selle mängu reegleid ei vaevu Sulle mitte keegi tutvustama." Nii ta siis seedib nähtut: kooparahus, teistelegi.

esmaspäev, september 01, 2003

Olen õppinud õnnelik olema

Just nii ma vastaksin, kui keegi kipuks küsima, mis on minu elus viimase 7 aasta jooksul muutunud.

Armastusega...

"Tunnetage paratamatust, siis olete vaba!"
Kõik algas ühest hetkest. Või algas kõik siiski hoopis sellest, et kaotasin tööl olles nagu imekombel kuldsõrmuse, millel oli kaks rohelist kivikest ja mida olin 6 aastat ilma kordagi ära võtmata parema käe nimetissõrmes kandnud... Nojah, kurvastasin mis ma kurvastasin, sõrmust see tagasi ei toonud. Otsustasin siis toimida kordki nii nagu õpetaja kunagi koolis on õpetanud: "Tunnetage paratamatust, siis olete vaba!" Järgmisel päeval oli mul graafikujärgselt vaba päev, kuid hommikukohvi juues sain tänu ülemuse telefonikõnele kogu oma päeva ümber planeerida. Tänaseks olen teda selle kõne eest juba mitu korda tänanud. Läksin tööle, kohtusin võluva tundmatuga ja olin "müüdud"... Siinkohal helisevad ehk ka lugeja kõrvus kõik need klisheed, mida nutma ajavad filmid, lugematud ballaadid, kõikvõimalikest tuhkatriinudest kirjutavad naistelehed ja odavad armastusromaanid tulvil on. Ja ikkagi - see juhtus, just nüüd, just minuga. Ahjaa, üks asi on veel jutukese sellest lõigust puudu - see kõik juhtus kevadel, aprillis...

Kui aastas on 7-8 kuud külm, pime, ja lumine - pole muud kui sellega hakkama saada: soojalt riide, kuum mahl ja piparkoogid kaasa ning liumäele või suvilasse.

Igal nädalavahetusel sadamasse...
.. noh, see pole ju kah mingi elu. Aga valikut palju polnud, sest alguses käisin kallimal vastas ja ära saatmas. Ning enne kui viisavabadus jõustus, elasin passi kleebitud paberi najal - viisa oli 7-päevane ja iga nädalavahetus pidin end Tallinnas käima nö ümber pööramas. Nädalavahetusi sai kokku 24...
Uuele kodumaale - Soome - sattusin ses mõttes juhuslikult, et plaani kolimiseks polnud. Lootsin päris kaua, et mu praegune abikaasa, kes selleks ajaks oli siin juba 6aastat elanud ja töötanud, ikka Eestisse tagasi tuleb. Aga võta näpust, ja ega see tagasi tulemine niisama lihtsalt käi. Nagu ehk nii mõnigi teist oma kogemusest teab. Niisiis pakkisin asjad. Laevale läksin tegelikutl ikka päris õnnelikuna.

Kaks kodumaad - kahekordne võit
Inimese küpsemine on pikaajaline portsess, ja keegi ei oska öelda millise temperatuuriga ja mitu minutit ja/või aastat see peaks kestma. Ebaõiglane ju! Pirukate küpsetamisel arvestatakse küll sellega, mis taigen ahju pannakse. Kuid inimese puhul ei tule see meeldegi. Noh, nii või teisiti - olen endiselt ahjus, ja võibolla ei saa ka mina mitte kunagi lõplikult küpseks. Kuid kõrbema minekuni on veel mõned head minutid/aastad aega. Ma vähemalt loodan nii.

Olen oma uuel kodumaal kohanenud aga selleks kulus ka paras ports aega. Nüüdseks olen siin juba pea 7aastat elanud ja tean kindlalt, et kodu on siin. Eestis on meil vana-vanemad, sugulased, endised töökaaslased, tuttavad ja sõbrad... Meie lapsepõlv on seal... Kuid meie olevik on siin ja meie pere on siin.
Hetkel on meeldimistest kõige olulisem siinne kasvatus- ja koolisüsteem, sest 5a poja ja 12a tütre vanematena lähtume paljus siiski ja ennekõike neist. Meeldib siinne lapse-kesksus! Siin on turvaline lapsi saada, sünnitada ja kasvatada. Ehkki olen millegi pärast väga kindel, et see pole mingit pidi seotud meie uue pereliikmega. Olen sedavõrd emotisonaalne küll, et titepakk ja lastetoetus mul titepalavikku üles ei löö. Nii või teisiti - oleme ootel, sest TA on tulekul. Loodan väga, et sel aastal täidab minu jõulusoovid pisike päkapikk.
Mida uut olen õppinud? - kohalikus keeles öeldes olen õppinud olema "maassa maan tavalla!". Et siis umbes nagu: vastavalt kohalikule kombele. Olen õppinud elama ja toime tulema uues süsteemis ja leidnud sellest palju häid pooli.

Ja sõna otseses mõttes olen õppinud uue eriala, tõsi olen veel poolel teel, kuid siiski. Tähtsam kuluvast ajast on see, et olen täitmas ühte oma lapsepõlve unistustest. Lillede seadmine ja kokkusidumine on muide üks kümnest kõige stressivabamast erialast/ametist. Olen seda viimase pooleteise aasta jooksul ka ise tunda saanud.
Oma tausta ei kavatse ma unustada, ka mitte koormana kaasas tassida. Vastupidi, see on meie pere tugevus ja ajalugu ja uhkus. Just sellepärast ei lase me lastel lohakat segakeelt rääkida. Just sellepärast loeme lastele siiani õhuti unejutte eesti lasteraamatutest. Just sellepärast seletame me koolilapsele koolitükke nii eesti kui soome keeles.
Kui poja tuleb küsima äsja kuuldud uut sõna soome keeles, seletame selle samas lahti ka eesti keeles.
No ja siis muidugi mu enda keelesäilitamine. Soome keele õppisin ma selgeks alles siin elades, mõtted liiguvad veel tänagi enamasti eesti keeles, kuid lauseehitus teeb vahel ka endale tõeliselt peavalu. Kuid püüdma peab, sest lapsed õpivad ju meie järgi ja meilt...

Puudust tunnen muuhulgas paljudest kohtadest ja asjadest: Eesti teatritest, Pärnu rannast, meie pere suvekodust, vanalinna tänavatest, Kloostri Aidast,... Inimestest Eestis, kellega saab õnneks siiski endiselt palju suheldud: telefoni, e-meili ja messengeri ja interneti pildialbumite vahendusel. Aeg-ajalt kohtume siin või seal pool.
Igatsus pole meie elust kuhugi kadunud, kuid mingil hetkel õpib sellega elama. Ausõna!
Lumme on mõnus kaevuda! Ja lastega koos lumes möllates pole tähtis, mida teised arvavad...

Kõik mis maha ei murra, teeb tugevaks
Suurim muutus minu enda jaoks on "sirgem selgroog" või oleks õigem öelda, et "enda mina leidmine". Olen rahulikumaks muutunud. Ehk sellepärast, et tahan iga hetke tõeliselt ja tervenisti tunda?
Nende aastate jooksul olen tundnud elu suurimat rõõmu, kõige hullemat valu ja kõige suuremat kurbust.
Täna püüan ma suhtuda asjadesse just nii nagu need on. Esimeseks mõtteks ei ole enam see, et "miks minul on kõik alati nii ja teistel teisiti". Olen otsustanud, et iga asi on millekski hea, ka see kõige valusam. Ja et kõik see, mida ei saa, seda pole vaja. Ok, mõnikord on sellest hoolimata vaja. Ja uskuge mind - see pole mitte ainult naiste nõrkus.

Jah, loomulikult võib küsida, et kas siis selleks oli vaja ära minna?
Antud juhul on vastus jaatav. Asi pole mitte niivõrd Soomes vaid selles, et noor pere alustas oma elu ja tõusis jalule ilma vanemate pideva abistamiseta. Tänu vahemaale oleme pereks kasvanud ja pere kasvatanud.
Heakene küll, ma seletan: Eestis elades oleks tõenäosus mõni ämm ja äi äkki ootamatult ukse tagant leida märksa suurem. Tõsi, oma vanemaid tundes on ka Soome selles mõttes liiga lähedal! Nali naljaks, aga no mis sa hing ikka teed, lastega sünnivad meie ellu nii õigused kui ka kohustusd.

Olen õppinud õnnelik olema. Ma ei taha olekseid siin jagada. Ütlen vaid, et kui teekond lõpeks täna, on mul sellest ääretult kahju, kuid ma tean, et mu elus on olnud palju õnne ja armastust. Tean, et mind on armastatud ja mina olen seda teha suutnud. Ja mis tähtsust on sellisel juhul asukohal

lisest.org 01.09.2003