Vastuolude püha Püha vastuolu

On jälle SEE aeg.
Kõige tärkava ja päikeselise keskel on suur vastuolu. Vastuolu märkasin ka Lihavõtete ajal Lissabonis – kujutasin nimelt ette, et katolikus riigis on sel ajal absoluutne vaikus.
Aga võta näpust! Ja meil kodus öeldi ikka, et „nii suur püha, et rohi ka ei kasva“. Lissabonis rohu-kasvamine ei kehti, sest mururohi on juba enne pühi valmis kasvanud.
Shokolaadi munadest leidub sel nädalavahetusel tõde. Või vähemalt üllatus. Vahel võib olla ka pettumus see, mis õõnsast piimashokolaadimunast koorub. Kuid õnneks jääb shokolaad – see masenduse ja pettumuse vastane imerohi.
Shokolaad olevat Lutsiferi leiutis. Võibolla tõesti! Punase veiniga (mitte ainult armulaual pakutavaga) need kokku ei sobi. Selles on kirikutegelastega ühel nõul isegi arstid, sest shokolaadi ja punase veini kooslus tekitab migreeni.
Oma lapsepõlvest ma shokolaadimune ei mäleta. Küll aga Palmipuudepüha. Tänu vanaemale. Keegi ei seletanud toona, et miks just nii ja mille pärast. Ja polnud ma õiget palmigi näinud – kuid TUNNE oli võimas. Ja kohupiimasaia sai. Rosinatega.
Soomlaste nö rahvusroog on praegu mämmi. Vastuolusid leidub ka siin – üsna vähesed soomlased tahavad ja suudavad seda süüa (umbes nii nagu eestlastel mulgipuder, see kartuli ja peki ja kruubiga). Ja teine vastuolu: mämmi maitseb eestlasele nagu leivasupp, kuid leivasuppi pole soomlane söönud ega teha osanud.
Eestlane on Suure Reede paiku aias õunapuid lõiganud, nii nagu ikka enne Jüripäeva. Mall Hiiemäe raamatus „Rahvakalendri tähtpäevi“ on oma koht siiski ka Ülestõusmispühadel.
Pühade hommikul koksiti eelnevatel päevadel värvitud kanamune - seda nii, et mõeldi enne üks salajane mõte ja kelle muna terveks jäi, selle mõte pidi täide minema. Ülestõusmispühadega sai paastuaeg läbi ja võis jälle liha süüa. Sellepärast on neil pühadel ka Lihavõttepühade nimi. Ja selleski on oma vastuolu. Sest sugugi mitte igas peres polnud sel ajal liha võtta. Kuid kohupiima leidus, nii et kohupiimatoidud võisid pühadetoiduna isegi olulisemad olla.

„Ülestõusmispühad langevad kevadisse aega, kui loodus on tärkamas, mis on
justnagu võrdpildiks kristlikule sõnumile uuestisünnist.“

Seepärast siis ka Kevadpühad, kuid neidki on mitu kevade jooksul. Kevade ootus on eestlastele alati olnud tähtis, sest see on lootus suvele, soojale ilmale ja üldse paremale elule. Pisut on selles ootuses sarnast kristlusega - kristlaste lootus on ülestõusnud Kristuses.
Sellised lood siis nende pühadega! Vastuoluline on seegi, et need pühad meenutavad midagi suurt ja pehmet. Lapsed ootavad seda aega, sest see on lõbus ja lustilik. Ja kasvõi ainult laste pärast on mul hea meel, et need pühad on olemas ja me võime neid tähistada just nii nagu meie perele sobib.
Häid pühi!

N, 8. Apr 2004.a.; by Binokkel