Teretusi Koopast

"Nigut nina koopast välja pistad, läheb jamaks!" toriseb ta, kuid jätkab uuditse uurimist. Sest tahtmine on aru saada ja mõista, kuid vahel ei taipa tuhkagi - maailmal on oma reeglid. Ja koopaelanikul on tunne nagu ühel sümpaatselt rahuvalvajal Liibanoni-Iisraeli piiril: "Kujutad ette küll, et oled kohtunik, kuid selle mängu reegleid ei vaevu Sulle mitte keegi tutvustama." Nii ta siis seedib nähtut: kooparahus, teistelegi.

kolmapäev, august 23, 2006

Märkamisi

Laenatud suled I osa: Kuidas südamega töötegijat ära tunda
• Ta teeb pisut rohkem, kui temalt oodatakse. Näiteks jutustas Toolse linnuse piletimüüja meile ära lossi ajaloo, sest väikeste lastega ei saanud me ekskursioonile minna.
• Ta tahab olla veendunud, et tema kauba ja teenindusega jäädakse rahule, ja annab seega garantii. Nagu ütles üks meemüüja: ”Mu number on purgi peal kirjas, kui miskit ei klapi, siis helistage, ja muidugi olete oodatud mu mesindustalu vaatama.”
• Ta on kursis sellega, kuidas asja aetakse, ja tahabki pakkuda parimat. Näiteks ehitusmees, kes pildistab kõiki oma huvitavaid töid ja teiste omi ka, et kliendiga oma teadmisi jagada.
• Ta paneb igasse töösse ka natuke iseennast, tükikese oma ametisaladust. Näiteks kohvikuteenindaja, kes oskab teha lapsi lõbustavaid toite ja märkab kliendi erivajadusi.
• Ja kui see veel ei eristagi teda professionaalist, siis lisaks “fännab” ta oma ala ja unistab saada oma ala parimaks.

Laenatud suled II osa: "Rääkige oma isast Neeme Ruusist."
"Isa oli elukutselt haridustegelane, töötas Eesti Haridusliidus. Tema erihuviks oli skandinavistika, ta valdas hästi kõiki skandinaavia keeli ning idealiseeris Skandinaaviamaade sotsiaaldemokraatlikku ühiskonnatüüpi. Andis välja raamatu “Õnnelikud skandinaavlased”, mis oli nõukogude ajal keelatud. Käis palju Skandinaavia maades, andis Rootsis esperanto kursusi. Kuulus Eesti Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse ning oli ka Riigikogu liige.
Hiljem hakkas kahjuks toetama Eesti ühinemist Nõukogude Liiduga, pidades seda vähem ohtlikuks Saksamaast. Kuulus esimesse nõukogude valitsusse. Mäletan üht isa ütlemist: “Venemaa ja Saksamaa on kaks suurt vägevat lõukoera, mõlemad tahavad meid alla neelata. Ühe alla me peame heitma, muidu tuleb sõda ja nad kisuvad meid tükkideks.” Sõda tuli ikka, olin siis 5-aastane. Ta sattus vangi ja hukati. Vanaema (isaema) ütles hiljem, et Neeme pööraks hauas ringi, kui ta teaks, mis Eestimaaga tehtud on.
Osalt isa ebaõnnestunud poliitikategemise pärast ei ole ma tahtnud ka, et mu mees läheks poliitikasse. Ma ei läinudki algul kaasa, kui ta Tallinnasse läks, jäin lastega Tartusse. Paradoksaalne on aga, et just Ülemnõukogu Presiidiumi esimehena sai ta etendada väga olulist rolli Eesti iseseisvuse taastamisel.
Ma ei tea, kuidas asjad oleksid läinuid, kui sellel ametipostil oleks olnud keegi Eesti iseseisvuse vastane. Maailm ei ole mustvalge ja elu on keeruline." vastas proua Ingrid Rüütel PMOL-le intervjuus.