Politsei avalikustas pedofiilide võrgustiku

Ohvrid on kuriteo toimumise hetkel olnud 6-17 aastased, nad on tavalistest peredest pärit poisid ja tüdrukud, kes elavad erinevates Soome piirkondades.
Mõne ohvri puhul on ärakasutamine kestnud aastaid ning lõppenud vahekorraga.
Kriminaalpolitsei komissar Jonna Turuneni sõnul leidsid kuriteos kahtlustatavad oma ohvrid internetist: erinevatest pildialbumitest, foorumitest ja jututubadest.
Kuriteo ohvreid on üle kolmkümne.

Kahtlusaluseid on hetkel üheksa, neist osa töötab juhtivatel kohtadel, üks meestest on õpetaja. Neil kõigil on laitmatu taust, nad on kohtulikult karistamata. Suurem osa kinnipeetutest on pärit Helsingist või selle lähiümbrusest. Ning kriminaalkomissar Kari Tolvaneni sõnul on laias laastus pooled kahtlusalustest omavahel ohvrite kohta infot vahetatud.

Helsingi politsei kinnitas pressikonverentsil, et pedofiilide võrgustikuga on seotud sadu lastega toime pandud seksuaalkuritegusid.
Detailsemalt politsei fakte ei kommenteerinud, öeldi vaid et kahtlustatavad kuriteod on toimunud viimase seitsme aasta vältel ja et kuritegude nimekiri on pikk. Teadaolevalt kuuluvad sellisesse nimekirja näiteks lapse vägivaldne seksuaalne ärakasutamine ja seksiteenuste ostmine.
Politsei kinnitas ka et mõnel juhul on tegu ametiseisundi kuritarvitamisega.

Politsei sattus meeste jälile juhuslikult selle aasta algul ja teist kuritegu uurides.
Läbiotsimisel konfiskeeris politsei sadu selgelt pornograafilisi, poseerivaid lapsi kujutavaid fotosid. Leiti ka samasisulist videomaterjali.
Komissar Turuneni sõnul on mehed fotomaterjali kas otse internetist oma arvutisse laadinud või siis ohvritelt elektronposti teel saanud.

Pressikonverentsil rõhutati mitmel korral, et juhtumi uurimine on pooleli ja midagi täpsemalt öelda ei saavat. Kinnitati ka, et vähemalt esialgu ei saa rääkida mingist suurest pedofiilide grupist. Kahtlusaluste omavaheline suhtlemine on siiski juba tõestatud. Kinnitust on leidnud ka möne kahtlustatava nö kuriteo käekiri.

Politsei sõnul ei tule osa kuritegudest kahjuks ja tõenäoliselt kunagi päevavalgele. Kuid laste seksuaalset ärakasutamist käsitlevad kohtuprotsessid on juba alanud ja osa ka toimunud.

Ehkki juhtum on värske, on see kajastanud juba mitmeid arvamusi ja avanud uue teema: kuidas oma lapsi kaitsta?
Laste ärakasutajad ehk kommionud otsivad ohvreid ühe süsteemsemalt, lastepsühhiaatri Raisa Cacciatore sõnul on laste ärarääkijad väga osavad, leides üles just need lapsed, kellele ei ole kodus räägitud seksist ja ohtudes. Ja sellised ohvrid ei oska enda eest seista, tõdeb Cacciatore.
Ning tuletab jälle kord meelde, et ka interneti kasutamisel on omad reeglid, mis kehtivad nii kodus, koolis kui netikohvikus. Sest interneti kasutamise ärakeelamine ei ole lahendus.

ER uudistele 28. septembril 2006

Metroo tuleb taas

Helsingist lääne poole suunduva metrooliini ehk Länsimetro vajalikkusest on Soome pealinnas kõneldud kümneid aastaid.Pealinnast väljapoole ulatuva ühistranspordi vajalikkus ja võimalikkus pandi paberil juba 1967 aastal tehtud uuringus.

Espoo linnavalitsus on metrooliini vastu olnud kõik need 30 aastat.
Üheks suurimaks takistuseks on linnaisade sõnul see, et riik ei ole siiani nõustunud liini rajamist toetama.
Viimastel aastatel on metroo vastased rõhunud sellele, et osa Espoost peab ka tulevikus jääma aedlinnakukus. Mure uute magalate tekkimisest on reaalne, sest täna on sellised peaaegu kõigi metroojaamad ümber kõrgumas.

Pooldajad ei näe aga metrooliini rajamises probleemi. Espoos elavad tudengid ja noored pered on lihtsama ühenduse poolt. Käesoleval aastal tehtud uurimuse kohaselt toetas metrood kolm neljandikku vastanutest.
Pealinlased on enamuses samuti metroo poolt hääletamas.

Tänasest metrooprojektist lähemalt ka: Sajandivahetuse eel algatasid naaberlinnad – Helsinki ja Espoo – ühise metrooprojekti, kuhu kuuluvad ka bussiliikluse ratsionaliseerimine ja kiir-trammiliini loomine. Sel kevadel valminud kavandi keskkonnasõbralikkust hinnanud uurimus kinnitas, et projekt tuleb kokkuvõtes kallim, kui plaanitud ent kahtlemata mitmekülgne ja funktsionaalsem kui ülejäänud ideekavandid.

Tuleviku transpordi_võimalusi luues ei saa mööda vaadata sellestki, mida tähendab liini ehitamine Espoo majandusele. Positiivses arengus ei olevat kahtlust.

Kuid enne veel tuleb raha lugeda.
Tunnel-metroo ehitamine maksab umbes 500 miljonit eurot, millest suurema osa maksab Espoo, teise osa Helsinki ning Riik on lubanud enda kanda võtta kolmandiku lõppsummast.
Länsimetro valmimisajaks on planeeritud aastat 2015.

Idee on ilus, kuid käärideta ei saa.
Espoo ja Helsinki on metroo maksumusest eriarvamustel.
Helsingin Sanomate sõnul saab lõpliku maksumuse teada alles siis, kui ka Soome riik on oma osa avalikustanud.
Rahandusminister Eero Heinäluoma on seni kinnitanud, et riigi osalus oleks vähemalt 30 protsenti. Detailsemalt Heinäluoma teemat kommenteerinud ei ole, sest side- ja kommunikatsiooni--ministeeriumist on kommentaarid veel saamata.

Espoo metroo-projekt on loomas pretsedenti mitmel tasandil.
Tamperes ilmuv ”Aamulehti” kirjutas näiteks, et nüüd soovivad ka Turu ja Tampere oma ühistranspordi eelarvesse riigi osalust.
Juba on avaldatud kartusi, et ülejäänud Soome infrastruktuuri arenguprojektid jäävad unarusse, sest riik seob end nii suurel määral lokaalse hankega – Espoo metrooga.

Valdade liidu majandusjuht Martti Kallio sõnul on omavalitsustel kahtlemata õigus, sest metroo riigipoolne rahastamine tekitab ebavõrdsust ning võib pidurdada näiteks maksukoorma vähenemist.

Metroo haruliine on kavandatud juba pool sajandit.
22 aastat tagasi avatud metrooliini näol oli tegemist riigi ajaloo suurima investeeringuga.
Kuid ajalooliseks loetakse Soome metrood ka idee eakuse tõttu.
Nimelt avaldati arhitekt Eliel Saarineni maa-aluse raudteeliini projekt juba 1910 aastal. See oli üks osa Suur-Helsingi projektist.
Kuid enne esimese rongi väljumist tuli aastakümneid ka poliitikutel tõsiselt riielda ja majanduslikku käsikähmlust pidada.

Maailma põhjapoolseima metroo ametlik lugu algab aastast 1955, mil loodi projektikomisjon, ülessandeks sai äärelinnade ühistranspordi tuleviku kujundamine. Mõni aeg hiljem nimetati töörühm ümber metroo-toimkonnaks ning tööd jätkus järgmiseks 30neks aastaks..

Aga tollasest metrookavandist endast:
Maa-aluseid liipreid pidi algselt maha pandama 86,5 meetrit, liinile planeeriti 108 peatust ja metroo pidi söitma ka Helsingist väljapoole – naabervaldadesse.

Lõpptulemus oli aga algusega võrreldes mannetu: metrooliini pikkuseks saadi täpselt 10 kilomeetrit ning see kulges Helsingi kesklinnas täna eestlastelegi tuttava Itäkeskuse jaamani.

Ehitust alustati 1969 ning see kestis ühtekokku 13 aastat.
Kulutamiseks oli ette nähtud ligi 500 miljonit marka, kuid see läks maksma kolm korda rohkem. Ning iga helsingis elav maksumaksja maksis metroo ehitamise eest ühtekokku ligi 4000 marka. Riik toetas tookord miljoni margaga, ülejäänud maksis kinni linn.
Metrood kavandades loodeti ka, et Suur-Helsingi elanikkond kasvab 30 aastaga 1,3 miljonini. Kuid tegelikkuses jäi seegi number poole väiksemaks.
Need, kes laia rinnaga metroo vastu seisid, tegid projekti kahekordselt raskeks: tööprotsess aeglustus ja kulud kasvasid üle pea.
Isegi metroo-idee pooldajad pidid lõpuks tõdema: tegime valearvestuse. Projekt iseloomustatakse ka sõnaga TORSO.

* * *

Metroo-projektiga seoses räägitakse ka kahtlustest ja korruptsioonist.
Iga selline suur ettevõtmine meelitab ju neidki, kes võimu kuritarvitavad.
Ning 1982 aastal kõneldi riigiraadio uudistes mitmetest valgust kartvatest tehingutest ja seaduserikkumistest.

Viieliikmeline toimkond rikkus seadust näiteks, kui otsused tehti suletud uste taga. Toimkonna esimees Unto Valtanen seisis 80ndate keskel koguni kohtupingis. Riigikohus mõistis Valtaneni altkäemaksu võtmises süüdi.

Kuid metroo hakkas sõitma, ning esimesest söidust möödub peagi 25 aastat.

Tänane Helsingi metroo on kasvanud 22 kilomeetri pikkuseks, peatub 16 jaamas ning aastas tehakse enam kui 50 miljonit metrooreisi. Vanad vagunid vahetati uute M200 tüüpi rongide vastu sajandivahetusel ning eurotulekuga vahetati ringi ka piletiautomaadid.

Suurim, kõiki metroo-ronge puudutav muudatus aga jõustub 2011 aastal, siis on rongid täielikult automatiseeritud. Seda kavandati juba 60ndatel, kuid toona lõppes kõik proovikatsetustega.

Automatiseeritud metroo toob kaasa paraku ka töötuid, kui hea külg on siin see, et rongid sõidavad kiiremini ja reisijatel on turvalisem sõita.

ER saatele uudis+ 28. september 2006

Siiditee sünd

Millest alustada, kui teemaks on Soome ja Hiina suhted?
Magushapust kastmest ja Kantonis söödavatest kärbestest?
Sajandite vanusest Siiditeest?
Punalipulisest kommunismist?
Või hoopis vanasõnadest?

Kunagises ülipopulaarses raamatus "Kuidas võita sõpru ja mõjutada inimesi" õpetab autor muuhulgas TÄHELEPANELIKULT JÄLGIMA ja OLEMAS OLEMA ning mahutab selle kõik vanasõnasse: "Kui tahad mett võtta, ära lükka mesipuud ümber."
Soomlased on seda raamatut ilmselt sageli lugenud, sest Soome ja Hiina sõprust võib mõõta juba poole sajandiga.

Esimesed ehtsad Hiina ettevõtjad võeti Soome pinnal suurejooneliselt vastu ning 1973ndal aastal Helsingi kesklinna, Annan-katule avatud esimene ja siiani toimiv hiina restoran meenutab oma kuld-punase sisustusega ühte hiilgehetke. Muide, Restorani nimi on tagasihoidlikult ja konkreetselt: CHINA
Soomlased peavad hiina köögist väga lugu, seda võis välja lugeda ka äsja Helsingis toimunud ASEM-tippkohtumise töise õhtusöögi menüükaardilt:
Lauale kanti nimelt:

• Kahkjas ebaheiniku-cappuccino, ürdileiva-tikud
• Grillitud kanapoja rinnafilee, idamaiselt maitsestatud aedviljadega
• Vähi-täidisega koharullid, estragoni kastmes
• ja magusroaks jäävaarika-sümfoonia kuuma murakakastemega

Mis on selle poole sajandi sisse siis mahtunud?
Soome oli Norra, Taani ja Rootsi kõrval üks esimesi riike, kes 1950. aasta jaanuaris tunnustas Hiina Rahvavabariiki, sama aasta sügisel sõlmiti Hiina ja Soome vahel ka diplomaatilised suhted.
Pekingi suursaatkond alustas tegevust kaks aastat hiljem.
Ja kuigi 60ndad-70ndad olid - tänu Venemaa ja Hiina suhete jahenemisele - koostöös ja kultuurivahetuse osas vaiksed, jäi Soome peaaegu ainsaks Lääne-Euroopa riigiks, kes suhteid Hiinaga mitte kunagi katkestanud ega külmutanud pole.
Tõsine töö algas 70ndatel. Suhted on pidevalt laienenud ja süvenenud ning viimaste aastate põhjal võib kinnitatda: igal aastal külastab Hiinat vähemalt üks Soome tipp-poliitikutest.
Esimese kõrgetasemelise riigivisiidi Hiinasse tegi president Mauno Koivisto 1988 aastal,
Jiang Zemini vastuvisiit toimus 1995 aastal.
President Martti Ahtisaari viibis Hiinas aasta hiljem ning president Tarja Halonen käis riigivisiidil 2002, kohtudes muuseas esimese Lääne riigipeana tollal äsjavalitud Hiina kommunistliku partei liidri, tänase presidendi Hu Jintaoga.

Presidente saatvates meeskondades on alati ka ärimehi ja nii kinnitasid Soome ettevõtjad omakorda Hiinas kanda. Naastest kirjutasid oma kogemused raamatuks.
Kolm aastat tagasi ilmunud ja koheselt läbimüüdud "Siiditee" on intervjuude ja artikklite kogum õpetamaks, kuid Hiinas tegelikult tegutseda tuleb: millised on kultuuride vahelised erinevused, kuidas äri ajada ning paberimajandust korraldada. Ja kõige tipuks veel viis märksõna: pikaajalisus, kannatlikkus, konkreetsus, hoolikus ja õige meeskond - need olevat kirjas hiinlaste edu valemis.

Soome ameti- ja kõrgkoolid meelitavad ühe enam Hiina tudengeid, ja nii kummaline kui see ka kostab - hiinlased tulevad Soome tehnoloogiat õppima.
Niisama lihtsalt see muidugi ei käi, sest tulijatel peab olema juba mingi taseme koolitus taskus, ja heal järjel olevad vanemad samuti, sest sest Soome tulek on Aasiast vaadates üsna kallis. Üks pluss aga on - Soome maine on Hiinas niivõrd hea, et mõnele õppima tulijale makstakse stipendiumi.
Tõsi, võib juhtuda, et ühel päeval on koolitatud hiinlased kodumaal tagasi ja õpetavad järgmist põlvkonda ning Soome huvi hääbub.

Kahepoolsed suhted peavad olema ka käega katsutavad ja need ongi.
Eilene suur uudis tuli Nokialt, kellega Hiina ettevõte China Mobile allkirjastas enam kui kahe miljardi euro suuruse lepingu. Vastavalt sellele müüb Nokia Hiinasse nii mobiiltelefone kui ka teenuseid.
Allkirjad pandi ka mobiilsidevõrgu laiendamise lepingusse, rahas mõõtes teeb see pool miljardit.

Majanduslikult on Euroopa Liit ja Hiina teineteise jaoks väga olulised. Täpsemalt öeldes: Euroopa Liit on Hiina suurim kaubanduspartner. Euroopa Liidu nimekirjas on Hiina omakorda kohe pärast Ameerika Ühendriike. Ja just need faktid on juba pikemat aega nõudnud järjekordset SIIDITEED, tänaseks on tee ehitamine alanud.


Raudteelinnast Kouvolast on saamas Siiditee kõige põhjapoolsem punkt, siit edasi toimetatakse kaubakonteinerid Kotka sadamasse ja veeteed-mööda Euroopasse.
32 tuhande elanikuga Kouvolasse hakati sel suvel rajama Hiina Keskust - China Centerit, mis toob vanasse raudteelinna 120ne Hiina ettevõtte müügiesindused. Selle hämmastava Hiina-sündroomi tõi Kouvolasse muide eraettevõtja.
Palju enamat sellest sündroomist siin ei räägita, kuid lehereklaamid kutsuvad hiina ooperit ja muid kultuuriüritusi külastama. Elamusi koguma ning kultuuri kogema.

On leitud, et Soome migratsioonipoliitika tuleb kiiremas korras üle ja ümber vaadata. Programm olevat juba tegemisel. Jääb vaid loota, et Kouvola Hiina-sündroom, see ainulaadne koostööprojekt ei takerdu politsei, tööbüroo ja välismaalasteameti tihedalt punutu bürokraatia-võrgustikku.
Kouvola elanikud planeerivad tulevikku, õpivad inglise keelt ja küsivad töökohti. Ka raudtee ehitamine on juba alanud. Rahavaülikooli õppekavas sel sügisel veel Hiina keelt ei pakuta, kuid resibüroode Hiina-reisid müüakse kiiresti läbi.
Tänases linnapildis on vaid mõned hiinlased, kuid nad on tulekul - linn müüs uutele tulijatele eluasemeks juba kaks kolmekordset korterelamut.

Muide, eile varahommikul käisid kaks peaministrit, head partnerit koos hommikusel tervisejooksul - mida härrased Vanhanen ja Jiabao omavahel rääkisid, ei olegi ehk hetkel oluline. Kindel on, et Hiina ja Soome vaheline dialoog ning vilgas koostöö jätkub. Ning poliitiline käepigistus toimub ASEMi raames kahe aasta pärast Beijngis.

Saatele Uudis + 13. septembril. 2006

Vaikselt varjule võetud

Helsingin Sanomat avaldas eelmisel nädalal üllatava uudisnupukese - Soome on hakanud tsetseenidele varjupaika andma. Ja mitte ainult. Soome Siseministeeriumi alluvusse kuuluv välismaalaste-amet on tsetseenlaste elamislubadega tegelenud juba viimased viis aastat. Varjupaika ja pagulase-staatust on jagatud alates eelmisest aastast.

Aga konkreetsemalt rääkides: 21 tsetseenile on antud pagulase seisus ja nad ootavad edasist saatust pagulastevarjupaigas. 67 tsetseeni on saanud tänaseks ka juba Soome elamisloa, sest nende kaitsetarve on välismaalasteameti sõnul põhjendatud.

Ajalehe "Helsingin Sanomat" andmetel ei ole Soome riik mitte kunagi varem ei Venemaa kodanikele, ei ühegi teise oma naaberriigi kodanikele varjupaika pakkunud.
Tegelikul see päris nii pole, sest ajaloost leiab Soome vabariigi algusaastatest seiga, mis kinnitab: aastatel 1918-1921 on Soome vastu võtnud 30 tuhat venelast. Rikkamad jätkasid Soomest teekonda Prantsusmaale.
Kuid tollest ajast on Soome alles jäänud moslemi-tatarlaste järeltulijad ja pisut ka Venemaa aadelkonda ja keskklassiesindajad.
Ajalugu mäletab sedagi, et Moskva kaudu oma kodumaalt pagenud somaalid on Soome varjule võetud.

Venemaalt on ka mitmeid kord hiljem assüüli taodeldud - näiteks on soovijate seas olnud seksuaalvähemuste esindajaid.
Seni ei ole uksele koputajate palveid rahuldatud, sest vastuvõtmiseks, varjupaiga andmiseks või elamisloa jagamiseks on ikka mingi pügal täitmata jäänud.

Välismaalasteameti piirkondlik juht Esko Repo väitel on ameti tegevus põhjendatud, sest Tsetseeniasse tagasi minnes ei koheldaks tänaseid pagulasi inimväärselt.
Repo andmeil on tegemist inimõiguste rikkumisega ning see on piisav põhjendus varjupaiga või elamisloa väljakirjutamiseks.
Ametniku sõnul on neid konkreetseid tsetseene kodudest välja aetud ja nende kallal on tarvitatud vägivalda.

Repo kinnitas, et ametkond teeb alati valiku: kõik tsetseenid ei saa otse varjupaika ning elamisluba antakse alles pärast põhjalikku tausta-uurimist ja vastavalt vajadusele.

Osa abipalujatest on eitava vastuse edasi kaevanud, ning osa neist juhtumitest on lõpuks tulnud siiski põgenikele positiivselt lahendada.
Ja see on ka üks põhjus, miks jaatavaid vastuseid on tänaseks juba nii palju antud.
Administratiivkohtute ja välismaalasteameti seisukoht on Repo sõnul ühene: mitte ühtegi Tsetseenias elavat inimest ei saadet koju tagasi.

Varjupaiga taotlejatel on Soome tulles ka muid põhjendusi kui pelgalt KODUMAA Tsetseenia.
Mõned hädalistest on näiteks toetanud või teadlikult varjanud sissirühmituse liikmeid. Osa taotlejatest on võidelnud kodumaa eest ja vene vägede vastu.
Üks kindel kriteerium eitava vastuse saamiseks siiski on - varjupaika ei anta sõjakurjategudes süüdistatavale.
Seetõttu uuritakse ka tulijate taustu väga hoolega ning Repo sõnul ei ole tänaseks ühtegi kriminaalset juhtumit leitud.

Ajalehe andmeil on Soome üks mitmest Euroopa Liidu liikmesriigis, kes Tsetseenidele sellist abi osutab.

Seekordne näide on oluline muudatud Soome pagulaspoliitikas. Selge seisukohavõtt, mis tekitab soomlastes pisut külmavärinaid ja ennekõike imestust, et asja NII VAIKSELT on aetud. Sest näiteks Helsingin Sanomat oli ainus, kes uudisloo avaldas. Ja kui lugu teistes kanaliteski leida on, siis viidatakse Helsingin Sanomatele, ilma omapoolse kommentaarita.

Internetifoorumitest leiab näiteks murelikke küsimusi:
Mis nüüd edasi saab? Kuhu selline poliitika viib? Loodetavasti ei hakata Soomest Venemaa vastu võitlema, eriti kui silmas pidada, et osa varjupaiga saanutest on venelaste vastu sõdinud - tähendab: kõik ei olegi TSIVIILISIKUD.

On mõistmatust:
"Olen Soome ja soomlaste turvalisuse pärast mures: miks nad tulevad SIIA? Mingu Iraani, Afganistaani, Süüriasse või Türki. Ka seal saab vene armee eest varjul olla. Soome ei ole õige koht äärmuslastest terroristidele."

"Meiesugune väike rahavas peaks esmalt OMA identiteeti tugevdama ja alles siis võtma vastu pagulasi, kes esindavad tuhandete aastate pikkuse kulutuuritaustaga riike. Sest tulijate eesmärk ei ole ilmselt meie majadele müüri laduda või koristajaks hakata."

Leidub ka pisut mõistmist:
"varjupaiga soovijad on alati oma kodumaal tagakisuatud - muidu ei mindaks ju."

Soomlastel on kindel nägemus sellest, kuidas elada tuleb. Eriti veel kui Sind võetakse heast tahtest või armust teise koju elama. Ja nii kirjutatakse:
"Ma ei arva, et siia tuleks ülal-peetavaid võtta. Tööl käimise kohustus olgu laiendatud koheselt kõigile tööealisetele pagulastelegi, nii nagu see on kehtestatud põhielanikkonnale. Eelnevalt tuleb muidugi keelt õppida ja kultuuriga kohaneda."

Selle koha pealt on Soomes viimastel aastatel palju ära tehtud: riigi kulul koolitatakse pagulasi ja siia elama asunud välismaalasi: neile õpetatakse keelt, kultuuri, pisut ajalugu jne. Ja nendel kursustel käiakse tõesti usinalt.
Ja veel üks arvamus foorumist:
"Soomes paistab olevat palju neid inimesi, kellele ei lähe kuidagi korda iseseisvus ja kes on koheselt nõus oma väärtushinnangud võõraste vastu vahetama. Lõpuks ei tunta korralikult ei võõraste ega meie oma pärandit. Soome elama asunud välismaalased ei tule MEIE KODUMAAD mitteainult arendama, vaid ka muutma, tehes sellest omanäolisema."
Selle mõtte foorumisse kirjutanud meeskodanik nentis lõpuks, et "soomlaste sinisilmsus teeb riigist kergelt uue ristiretke sihtmärgi".

ER saatele Uudis+ 4. september 2006

Kogu rahva president

Soome on endale presidendid saanud kahel viisil: ametisse nimetamisega parlamendis ja valimistega: rahvahääletusel või valijameeste ees ehk 300 liikmelises Valimiskogus.
Vastloodud riigi Esimese presidendi Kaarlo Juho Ståhlberg kinnitasid 1919. aatal ametisse parlamendisaadikud. Samal moel tuli võimule ka sõjajärgne president Juho Paasikivi
Erakorraliselt on Soome saanud presidendi kahel korralt: Pärast seda kui Raudsete närvidega president Risto Ryti 1944. sõjatribunali ette saadeti, toodi võimule marssal Gustaf Mannerheim. Ning 1974, mil president Urho Kaleva Kekkoneni ametiaega pikendati
Erandlik valimine toimus ka 1988. aastal, mil kasutusel oli SEGAVALIMINE: algul peeti rahvahääletus, kuid kuna ükski kandidaat ei saanud häälteenamust, sai riik presidendi valijameeste ees. Nii jätkas oma ametiaega president Mauno Koivisto.

Muide, põhiseaduse järgset õigust - kuulutada välja ennetähtaegsed parlamendivalimised - on Soomes kasutanud 4 presidenti ning selliseid valimis on peetud seitsmel korral.

Tänapäeval, ehk siis alates 1994. aastast alates, toimuvad Soome presidendivalimised iga kuue aasta tagant, ning skeemi järgides valitakse järgmine president aastal 2012.
Valijaks on rahvas ning kaheosealistel valimistel on kõigil üldine, ühtne ja salajane hääletusõigus.
Esimene valimispäev on jaanuari kolmas pühapäev, Valimisringkonnaks on kogu riik.
Igal parteil on võimalik esitada oma kandidaat, kellel on vähemalt ühe parlamendiliikme toetus ning aasta vanune valimisliit, mis on moodustatud vähemalt 20 tuhande hääleõigusliku kodaniku poolt.
Juhul, kui üles seatakse ainult üks kandidaat, valitaksegi tema - automaatselt ja ilma hääletuseta.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häältearvu, toimub kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor. Ning enam hääli saanud kandidaat saab presidendiks.
Ja juhul, kui hääled jagunevad teises voorus võrdselt, saab Soome endale presidendi loosiga.

Kui soomlastelt 2004. aastal küsiti, kes peaks presidendi valima, oli vastus 90% ulatuses ühene - RAHVAS, sest nii saab valija anda oma hääle just soovitud kandidaadile.
Arvati, et oma hääl on igale hääletajale niivõrd oluline, et see annab valijale vastutuse ja soovi jälgida valitu tegemisi.
Oldi veendunud, et "Valijameeste ja parlamendi valiku puhul ei saa kindel olla, sest poliitikutel on taktikad ning kokkumängu tulemusena saab rahvas juhi, keda ei pooldagi."

President Tarja Haloneni esimese ametiaja lõpul tehtud küsitluses oli 4% valijameeste poolt ning 3% parlamenti toetamas.

Arvamusi on tänagi erinevaid. Ning rahvahääletust ei peeta enam sugugi ainuõigeks.
Helsingi ülikooli professor Tuomo Martikainen on aga öelnud nii:
"Rahvahääletus on viinud selleni, et presidendi võimu on nõrgendatud. Sest rahvas valib endale vaimse juhi ja mitte tõelise otsustaja. Rahvahääletus toob endaga kaasa ka hääletajate moosimise, mis muudab võimaliku presidendi tegevuse pealiskaudseks."
Rahvahääletuse heaks küljeks peab Martikainen aga ausust, ses mõttes, et nii jäävad lõpusirgel toimuvad häälte kokkuostmised ja muu taoline jant ära...

Sirvisin jälle internetifoorumeid, mis kinnitasid justkui ühest suust, et ole sa soomlane või eestlane, vali sa nii või naa - ette on alati heita, rahvas on harva rahul.
Soome Ettevõtlusringkonna ühe juhi Risto E.J. Penntilä avalik kiri Ilta-Sanomates 2004 aasta kevadel tekitas pea' et esimest korda väga kriitilisi vastukajasid president Haloneni tegevusele.
Tõsi, kividega loopimine algas nagu ikka enne valimisi.

Näiteks oldi nõus Penttilä väitega, et Halonen on kogenematu välispoliitik ja et ka sisepoliitikas pole ta oma valitsemisaja jooksul õieti midagi ära teinud.
Põhiseadusse sooviti suisa parandust, et tuleviku jaoks oleks kirjas:
"Presidendi esmane ülesanne on säilitada ja hoida suhteid Soomele tähtsate välisriikidega ja mitte esindada Soomet kapitalistlikku maailma kritiseerimise kontekstis."
Pettumust põhjustas näiteks ka see, et naispresident ei kaitsenud Soome naisi. See oleks pidanud vastaste arvates olema suisa prioriteet nr 1, sest suur osa naistest hääletas Tarja kui naise poolt.

Haloneni isikuomadused on rahvale teada ja neid tuletatakse ikka aeg-ajalt meedias ka meelde: Ta on tark, haritud, humaanne, usin, sihikindel, ambitsioonikas ja kange naine. Kuid siiani püütakse põhjendada, et mis teeb Tarja Halonenist hea presidendi.
Haloneni seisukohad NATO ja maamiinide-teemal, suhted USA ja Venemaaga ja soov saavutada "maailmarahu" on need kaikad, mida presidendi-ratta kodaratesse heidetakse.

Endiseks stalinistiks tembeldatud Haloneni poolehoidjad kinnitasid, et presidendina on ta oma rolli täitnud samaväärselt Koivisto ja Ahtisaarega, sest poliitiku ülesanne on parandada maailma.
Sedasama maailmaparandamist, vaeste riikide abistamiste ja globaliseerumist on tänasele Soome presidendile ikka aeg-ajalt ja südamest ette heidetud.
Kuid see ei andvat paremuslastele veel õigust presidendi võimu kärpida.
Ja mis puutub naise rolli Soome ühiskonnas, siis Halonen on juba ainuüksi presidendiks saamisega selle parandamiseks palju ära teinud. Uhke tunne on ju SUUR VÄÄRTUS

Üks toetajatest võtab aga foorumiteema kokku järgnevalt:
"Maailma parandamises pole midagi halba juhul kui seda ei tehta oma kodumaa hinnaga!
Minu meelest ei saa ükski kodanik üheselt väita, millist presidenti Soome vajab. Täna on Tarja Halonen minu jaoks on suurepärane president, ta on oma ametiajal head tööd teinud.
Presidendi võimupiire on pidevalt kahandatud ning parlamendile ja valitsusele üle kantud, kuid see vähene, mis lossi järele on jäänud, seda kasutab Halonen väärikalt.
Mis võimu puutub siis - valitsus valitseb ning see otsustab lõppmängu. Tarjat on Soomel just sellise tasakaalustajana vaja."


Eile õhtul tähista Soome esimene reklaamikanal MTV3 oma uudistetoimetuse 25. sünnipäeva.
Külaliste seas oli ka Presidendi Kantselei pressibüroo juht Maria Romantschuk.
Tal paluti meenutada ajakirjanike kummalisi küsimusi.
Romantschuk rääkis presidendi esimest riigivisiiti Rootsis, kus ajakirjandus pööras erilist tähelepanu Tarja Haloneni suurele käekotile, mille tulemusena ristiti president Muumimammaks.
Küsiti, et mida selline suur kott õige sisaldab.
Proua president jättis küsimusele vastamata.
Pärast mõningast pausi oli vastajaks pressiesindaja ning vastuseks - "kõik see, mida ühel naisel tavaliselt ikka käekotis kaasas vaja kanda!"

Romantschuk kinntas, et iga loo puhul on vastaja ja vastus erinevad. Kui ei vasta president, vastab tema pressinõunik. Ning kõik see arutatakse eelnevalt läbi.
Küsijast ja küsimusest lähtutakse samuti, nii sunnitakse ka ajakirjandust teatud väärikust ja lugupidamist säilitama, sest tegemist on Vabariigi Presidendiga. Olgugi, et vahel ona ka mängulisus lubatud.
Ning lõpetuseks lisaks Haloneni pressiesindaja, et president on alati samal moel esinenud - olgu siis valimiste eel, ajal või pärast neid. Ja, et presidendi töö on siiski hoopis midagi muud, kui tulevaste valimiste peale mõelda või end nö promoda ja sobivas valguses näidata!

ER Päevasüdamele 1. septembril 2006