Kogu rahva president

Soome on endale presidendid saanud kahel viisil: ametisse nimetamisega parlamendis ja valimistega: rahvahääletusel või valijameeste ees ehk 300 liikmelises Valimiskogus.
Vastloodud riigi Esimese presidendi Kaarlo Juho Ståhlberg kinnitasid 1919. aatal ametisse parlamendisaadikud. Samal moel tuli võimule ka sõjajärgne president Juho Paasikivi
Erakorraliselt on Soome saanud presidendi kahel korralt: Pärast seda kui Raudsete närvidega president Risto Ryti 1944. sõjatribunali ette saadeti, toodi võimule marssal Gustaf Mannerheim. Ning 1974, mil president Urho Kaleva Kekkoneni ametiaega pikendati
Erandlik valimine toimus ka 1988. aastal, mil kasutusel oli SEGAVALIMINE: algul peeti rahvahääletus, kuid kuna ükski kandidaat ei saanud häälteenamust, sai riik presidendi valijameeste ees. Nii jätkas oma ametiaega president Mauno Koivisto.

Muide, põhiseaduse järgset õigust - kuulutada välja ennetähtaegsed parlamendivalimised - on Soomes kasutanud 4 presidenti ning selliseid valimis on peetud seitsmel korral.

Tänapäeval, ehk siis alates 1994. aastast alates, toimuvad Soome presidendivalimised iga kuue aasta tagant, ning skeemi järgides valitakse järgmine president aastal 2012.
Valijaks on rahvas ning kaheosealistel valimistel on kõigil üldine, ühtne ja salajane hääletusõigus.
Esimene valimispäev on jaanuari kolmas pühapäev, Valimisringkonnaks on kogu riik.
Igal parteil on võimalik esitada oma kandidaat, kellel on vähemalt ühe parlamendiliikme toetus ning aasta vanune valimisliit, mis on moodustatud vähemalt 20 tuhande hääleõigusliku kodaniku poolt.
Juhul, kui üles seatakse ainult üks kandidaat, valitaksegi tema - automaatselt ja ilma hääletuseta.
Kui ükski kandidaat ei saa nõutavat häältearvu, toimub kahe enim hääli saanud kandidaadi vahel teine hääletusvoor. Ning enam hääli saanud kandidaat saab presidendiks.
Ja juhul, kui hääled jagunevad teises voorus võrdselt, saab Soome endale presidendi loosiga.

Kui soomlastelt 2004. aastal küsiti, kes peaks presidendi valima, oli vastus 90% ulatuses ühene - RAHVAS, sest nii saab valija anda oma hääle just soovitud kandidaadile.
Arvati, et oma hääl on igale hääletajale niivõrd oluline, et see annab valijale vastutuse ja soovi jälgida valitu tegemisi.
Oldi veendunud, et "Valijameeste ja parlamendi valiku puhul ei saa kindel olla, sest poliitikutel on taktikad ning kokkumängu tulemusena saab rahvas juhi, keda ei pooldagi."

President Tarja Haloneni esimese ametiaja lõpul tehtud küsitluses oli 4% valijameeste poolt ning 3% parlamenti toetamas.

Arvamusi on tänagi erinevaid. Ning rahvahääletust ei peeta enam sugugi ainuõigeks.
Helsingi ülikooli professor Tuomo Martikainen on aga öelnud nii:
"Rahvahääletus on viinud selleni, et presidendi võimu on nõrgendatud. Sest rahvas valib endale vaimse juhi ja mitte tõelise otsustaja. Rahvahääletus toob endaga kaasa ka hääletajate moosimise, mis muudab võimaliku presidendi tegevuse pealiskaudseks."
Rahvahääletuse heaks küljeks peab Martikainen aga ausust, ses mõttes, et nii jäävad lõpusirgel toimuvad häälte kokkuostmised ja muu taoline jant ära...

Sirvisin jälle internetifoorumeid, mis kinnitasid justkui ühest suust, et ole sa soomlane või eestlane, vali sa nii või naa - ette on alati heita, rahvas on harva rahul.
Soome Ettevõtlusringkonna ühe juhi Risto E.J. Penntilä avalik kiri Ilta-Sanomates 2004 aasta kevadel tekitas pea' et esimest korda väga kriitilisi vastukajasid president Haloneni tegevusele.
Tõsi, kividega loopimine algas nagu ikka enne valimisi.

Näiteks oldi nõus Penttilä väitega, et Halonen on kogenematu välispoliitik ja et ka sisepoliitikas pole ta oma valitsemisaja jooksul õieti midagi ära teinud.
Põhiseadusse sooviti suisa parandust, et tuleviku jaoks oleks kirjas:
"Presidendi esmane ülesanne on säilitada ja hoida suhteid Soomele tähtsate välisriikidega ja mitte esindada Soomet kapitalistlikku maailma kritiseerimise kontekstis."
Pettumust põhjustas näiteks ka see, et naispresident ei kaitsenud Soome naisi. See oleks pidanud vastaste arvates olema suisa prioriteet nr 1, sest suur osa naistest hääletas Tarja kui naise poolt.

Haloneni isikuomadused on rahvale teada ja neid tuletatakse ikka aeg-ajalt meedias ka meelde: Ta on tark, haritud, humaanne, usin, sihikindel, ambitsioonikas ja kange naine. Kuid siiani püütakse põhjendada, et mis teeb Tarja Halonenist hea presidendi.
Haloneni seisukohad NATO ja maamiinide-teemal, suhted USA ja Venemaaga ja soov saavutada "maailmarahu" on need kaikad, mida presidendi-ratta kodaratesse heidetakse.

Endiseks stalinistiks tembeldatud Haloneni poolehoidjad kinnitasid, et presidendina on ta oma rolli täitnud samaväärselt Koivisto ja Ahtisaarega, sest poliitiku ülesanne on parandada maailma.
Sedasama maailmaparandamist, vaeste riikide abistamiste ja globaliseerumist on tänasele Soome presidendile ikka aeg-ajalt ja südamest ette heidetud.
Kuid see ei andvat paremuslastele veel õigust presidendi võimu kärpida.
Ja mis puutub naise rolli Soome ühiskonnas, siis Halonen on juba ainuüksi presidendiks saamisega selle parandamiseks palju ära teinud. Uhke tunne on ju SUUR VÄÄRTUS

Üks toetajatest võtab aga foorumiteema kokku järgnevalt:
"Maailma parandamises pole midagi halba juhul kui seda ei tehta oma kodumaa hinnaga!
Minu meelest ei saa ükski kodanik üheselt väita, millist presidenti Soome vajab. Täna on Tarja Halonen minu jaoks on suurepärane president, ta on oma ametiajal head tööd teinud.
Presidendi võimupiire on pidevalt kahandatud ning parlamendile ja valitsusele üle kantud, kuid see vähene, mis lossi järele on jäänud, seda kasutab Halonen väärikalt.
Mis võimu puutub siis - valitsus valitseb ning see otsustab lõppmängu. Tarjat on Soomel just sellise tasakaalustajana vaja."


Eile õhtul tähista Soome esimene reklaamikanal MTV3 oma uudistetoimetuse 25. sünnipäeva.
Külaliste seas oli ka Presidendi Kantselei pressibüroo juht Maria Romantschuk.
Tal paluti meenutada ajakirjanike kummalisi küsimusi.
Romantschuk rääkis presidendi esimest riigivisiiti Rootsis, kus ajakirjandus pööras erilist tähelepanu Tarja Haloneni suurele käekotile, mille tulemusena ristiti president Muumimammaks.
Küsiti, et mida selline suur kott õige sisaldab.
Proua president jättis küsimusele vastamata.
Pärast mõningast pausi oli vastajaks pressiesindaja ning vastuseks - "kõik see, mida ühel naisel tavaliselt ikka käekotis kaasas vaja kanda!"

Romantschuk kinntas, et iga loo puhul on vastaja ja vastus erinevad. Kui ei vasta president, vastab tema pressinõunik. Ning kõik see arutatakse eelnevalt läbi.
Küsijast ja küsimusest lähtutakse samuti, nii sunnitakse ka ajakirjandust teatud väärikust ja lugupidamist säilitama, sest tegemist on Vabariigi Presidendiga. Olgugi, et vahel ona ka mängulisus lubatud.
Ning lõpetuseks lisaks Haloneni pressiesindaja, et president on alati samal moel esinenud - olgu siis valimiste eel, ajal või pärast neid. Ja, et presidendi töö on siiski hoopis midagi muud, kui tulevaste valimiste peale mõelda või end nö promoda ja sobivas valguses näidata!

ER Päevasüdamele 1. septembril 2006