Aeg antud elada...

„Mine kindlasti ka mõnda kalmuaeda jalutama!” Nende sõnadega saatis isa mind esimesele Euroopa-reisile.
Milleks?
Ma ei suutnud imestust varjata.
„Aga sellepärast, et see, kuidas üks rahvas hoolitseb oma lahkunute eest, räägib neist palju
Praha kesklinna poole vantsides leidsin ma end äkki vaiksest ja rohe-rohelisest aiakesest. Linnud sädistasid, päike paistis mahedalt ning rohi oli sametiselt pehme. Kõige üle valitses suur ja soe, kuid kõnelev rahu. Olin väga vanas surnuaias – juutide pühapaigas.
* * *
Jaanipäeva paiku sõitsime sõbrannaga Hiiumaale, minu vanemate hoolega vuntsitud suvekoju. Meil on mõlemal pooleaastased poisipõnnid. Osaliselt nende pärast pöörasime järjekordsel piimaostureisul olles Tahkuna majaka poole. Majaka taga, veepiiril, on kell. Selline, mis teatud tuulesuuna ja -kiiruse ajal kumedalt häält teeb. Kell, millel on neljas ilmasuunas vaatav pruntis põskedega lapsenägu. Kell, mis klombi kurku ja pisarad silma toob. Kell, mis kunagi ei tiksu, kuid alati meile aega näitab... Aega, mis on osa meie elust. 28. septembril saab ümber juba kümme aastat.

* * *
Püüdsin emale seletada, miks ma pole nii ammu vanaema haual käinud. Sellepärast, et selles kohas pole mul neid mälupilte, mida mäletada soovin. Sellepärast, et ma tahan vanaema mäletada nii, nagu ta oli, aga mitte nii, nagu ta maamulda läks. Sellest viimasest on mul niigi selge ja lausa füüsiliselt puudutav mälestus. Sedasi siis selgitan ja saan aru, et see kõik on vaid sõnavulin...
Istun klaveri taha ja mängin. Nii, nagu pole ammu mänginud. Päeval, mil mu vanaema surmast möödub 20 aastat, elan toonase tunde uuesti läbi ja üle. Võib-olla, et tugevamaltki kui siis. Teadlikumalt kindlasti – ma jätan läbi muusika ja klaverisaatel oma vanaemaga lõpuks hüvasti. Siis ma seda ei tajunud, ei osanud, sest olin 11aastane ja vanaema oli mulle kõige-kõige. Vanaema õpetas mulle armastust muusika ja suure tiibklaveri vastu.
* * *
Toilas, vanal kiviaiaga ääristatud surnuaial on alati olnud lehtpuude kahin, palju putukaid ja roheline päike. Ma pole aja tahtel kunagi näinud neid, kelle hauale ma lilli olen istutanud, kuid miski sunnib seda tegema. Sest tänu neile kahele, kes seal puhkavad, on mul just need lapsepõlvemälestused ja mängumaa.
* * *
Metsakalmistu on augustipäikeses, männivaigu- ja liivaluitelõhnaline. Ja ma tunnen, et ma elan kõigi oma meeltega. Kõnnin isaga piki kitsast jalgrada ja peatun aeg-ajalt, et kuulata tema jutte ja isiklikke mälestusi neist, kes siin puhkamas. Mul on kurb, sest tunnetan liiga teravalt kaduvikku, ja samas olen ütlemata rõõmus, et mulle on antud see hetk koos isaga. Ja mul on hirm, sest ma ei taha mingil juhul seda hetke lõpuni elada, vaid kogeda, kuulata ja salvestada. Ma ei taha unustada.
* * *
Minu isa käib kalmistul jõudu kogumas, tean, see kõlab hullemini, kui on. Ent mõelgem sellele! Minul on oma kalmuaia-kõnelus. See miski, mis hinge puudutab ja mõtted eluringile ja olemisele viib, on see, mis mind sageli kohale toob. Hirm kaotuse ja igaviku ees võimendub kõigis aeg-ajalt. Eriti terav on see elu ilusamatel hetkedel. Kõik siin elus on laenuks. Lõpp on meiega alati, algusest peale. Sellepärast tuleb ühendust pidada! Et tunda, kui üürike on antud aeg. Nüüd on minu aeg.

Kolumn Binokkel nr. 2 september 2004