Eesti teed kui surmalõks

"45 min" on üks mõjuvõimas saade. Kunagi reklaamis saade end loosungiga: "Meie teame, millest homme räägitakse!" No ja tõesti, värskem tõestus sellest on kommitootja Fazeri esmaspäevane otsus.

Kuid sellest eilsest. Saatelõiku reklaamiti sõnapaariga surmanloukku ehk eesti keeli võiks see olla surmalõks. Ajakirjanik tõi "surmalõksu" põhjusteks Eesti Politsei probleemid: altkäemaks, personalipuudus ja ebapopulaarsus. Elavat pilti ilmestas surm, sodiks sõidetud autod, viinapudelid, alkomeetrid, ummikutes linnatänavad, seisvad politseiautod, telefoneerivad tädid pikkade kontorilaudade taga ja maanteid ning tänavaid vaatlevad kaamerad, kus kõik paistis siiski korras olevat. Ja muidugi statistika. Vahele tähtsamate asjameeste kommentaarid, milledes ajakirjaniku sõnul jäeti ütlemata siiski palju olulist. Kuid ajakirjanik oskas ridade vahelt lugeda.
Loo pikkus oli mingi seitse minutit, kuid see tundus igavikuna. Loo autor ei öelnud, et oleks targem Eesti teedelt eemale hoida. Kuid ütles, et seal ei ole mingi kontrolli ja kõik sõidavad nagu ... jumal juhatab?
Kuivõrd saate erinevaid (ka seda) lõike oli ette reklaamitud, olin juba ette ilmselt pisut tagajalgadel. Mis surmalõks?
Väike ootus ja pisuke pinge on mul sees tegelikult enamvähem kõigi Eestist kõnelevate lugude puhul. Sest nii räägitu kui ka Eesti lähevad mulle korda. Jah muidugi on Eestis nii politsei kui liikluskultuuriga probleeme ja kõige kindlam liiklusvahend on tank, aga no kuulge. Neid nalju võib ikka eestlane ju ise teha, eksju.

Küsisin eile mõnelt soomlaselt otse, kas nad on Eestis autoga käinud ja kui siis millised on kogemused?
Vastajad ise olid vaid jalgsi või turismibussiga liigelnud. Kuid nende sõbrad teadsid rääkida küll, et Eestis on kombeks ees sõitvast mööda sõita MÕLEMALT poolt! Ja et märkidest peetakse kinni siis kui politseiautot näha on. Noh, nüüd me teame ju, et väga ei ole. Sõbrad olla rääkinud, et alguses oli ikka päris hirm. Kuid peagi märkasid nad: selleks, et mitte jalgu jääda, on mõistlik üldises voolus sõita. Seega rikume kõik rõõmsalt eeskirju. Mis sellest, trahvisumma on nagunii väiksem kui eluhind. Peaasi, et hirmu pole.

Soome ei ole paradiis, isegi mitte liikluses. Ehkki siin on paljukiidetud liikluskultuur, mis isegi Eesti liiklusrikkuritele päitsed pähe suutvat panna. Täitsa tõsi muide, üks siin ehitusel töötav eesti mees ütles, et siin ei tihatagi ülbata. No aga miks siis ometi Eestis?
Siin ei ole ka politseiautosid iga viie meetri tagant passimas. Ja ka siin juhtub, et sõidetakse punase tule alt läbi või koksatakse jalakäijale ülekäigurajal külge (sel laupäeval maetakse just üks mees) või istutakse purjuspäi rooli ning saadetakse lemmiknäitleja reanimatsiooni (seegi on paarinädala tagune juhtum). Kuid hirmul on siin teistsugused silmad. Või näeme me valesti?

Uudis+ 18. jaanuaril 2007