Teretusi Koopast

"Nigut nina koopast välja pistad, läheb jamaks!" toriseb ta, kuid jätkab uuditse uurimist. Sest tahtmine on aru saada ja mõista, kuid vahel ei taipa tuhkagi - maailmal on oma reeglid. Ja koopaelanikul on tunne nagu ühel sümpaatselt rahuvalvajal Liibanoni-Iisraeli piiril: "Kujutad ette küll, et oled kohtunik, kuid selle mängu reegleid ei vaevu Sulle mitte keegi tutvustama." Nii ta siis seedib nähtut: kooparahus, teistelegi.

kolmapäev, september 14, 2005

Raha on vales taskus

Raha on raha on vales taskus

Soome on minu jaoks elukohana hea ja turvaline, eriti lastekasvatamise seisukohalt. Ometi läheb vahel nii, et plaani, kuidas sa plaanid, ikka jääb lastega perekonna eelarvesse auk.

No jah, kool s.t. soe toit ja koolitarbed ehk põhiharidus on tasuta ja gümnaasium põhimõtteliselt ka, kui jätta arvestamata paari tuhande eurone kooliraamatute raha, mille õnnelik gümnaasiumisse pääsenu omast taskust välja peab käima.

Lasteaiaga on nii ja naa. Päevakodu annab vanematele võimaluse tööl käia, mänguruumi leidub neilegi lastele, kelle vanemad tööta jäänud. Lasteaiamaks (nagu paljud maksud Soomes) on seotud sissetulekutega, kuid nii mõnegi jaoks on isegi miinimum sedavõrd suur sääst, et plaanitakse laps koduseks jätta. Sest lootus (sobivapalgalist) tööd leida hakkab kaduma. Lapse sotsiaalse elu pärast pole tegelikult ka siis veel muret, sest vanematel valikul võib laps sõpru leida veel ka mängupargist või koguduse lasteringist. Kuid mis saab siis, kui vanem enam ei jaksa? Ja siis, kui mängukaaslased trendikeskses maailmas koha kätte näitavad? Mis saab piiril seisjast?

* * *

Hiljuti Soome ajakirjanduses avaldatud erinevate uurimuste tulemustest selgus, et umbes 600 000–700 000 inimest (11% elanikkonnast) elab Soomes toimetuleku piiril. Numbrid on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 200 000 võrra (2003. aasta lõpul oli miinimumiga toimetulijaid 575 000). Euroopa Liidu standartite kohaselt on väikesepalgaline see kodanik, kelle sissetulekud on muu elanikkonna keskmisest 60% väiksemad.

Olen kindel, et vaesus ei ole inimese enda valik, ehkki see on oma loomult korduv ja sugugi mitte mööduv nähtus. Ja olgugi, et Eestist vaadatuna ei kosta 12 000 eurot aastas (just nii palju koguneb toimetuleku piiril elavate rahakotti) väikse summana, jääb leiva ja püksipaari soetamiseks vähe järele.

Tõsi on seegi, et valitsuse nn. vaesuspaketi näol on olemas reaalne lootus 90 miljoni euro suurusele parandusele, ja ehkki need eurod on plaanitud käiku lasta alles aastal 2007, on see siiski juba tuntavalt suurem summa kui tulevale (2006) aastale lubatud 30 miljonit eurot. Samas tasandatakse rahvapensionit tulevast sügisest 5 euro võrra, ning pikaaegseid töötuid tervitatakse uuesti tööle asumise puhul sellega, et leevendatakse nende eluasemetoetuse tingimusi.

Aga… vaesuspaketis ei ole sõnagi toimetuleku piiril või allpool seda elavate lastega perekondade kohta. Seda on kõvahäälselt märganud ka Soome kristlik-demokraatlik erakond, kes need ilusad nullid kõik enesepettuseks tembeldas, hoolimata sellest, et ülejäänud sihtrühmadele mõeldud 100 miljonit on igati vahva ettevõtmine.

Erakonna liider, rahvasaadik Päivi Räsänen tõdeb, et ”valitsus vaatab mööda muret tekitavalt kiiresti suurenevast vaesusest, mis puudutab üha enam lapsi ja üksikhooldajaid. Miks siis ometi!” Räsänen teeb ka konkreetsed ettepanekud: ”Emapalga miinimum tuleks tõsta vähemalt töötule makstava päevarha tasemele ning üksikvanemale makstav lastetoetus peaks senisest veelgi suurem olema.”

* * *

Võite ise otsustada, kas see siin on valimiseelne propaganda või tõeline mure: fakt on see, et rohkem kui viiendik Soome üksikhooldajatest mitte ei ela, vaid eksisteerib allpool vaesuse piiri. Lapsed on kujunemas ”luksuseks ja eralõbuks” ka Soomes, sest umbes 6% mõlema vanemaga kahelapselistest peredest elavad ametlikult vaesuses.

Kõik numbrid, millest eelpool jutt, on 1990-ndatel valitsenud majanduslikust madalseisust alates lumepallina kasvama hakanud. Täna on neist kõige ehmatavam see, et 12% soome lastest elab sotsioloogide andmeil vaesuses.

Kuidas siis nii? Soome on ju tuntult heaoluriik, kus lastekasvatamine on nii tulus, et isegi Eestis lastega alaliselt elavad emmed ei jäta kasutamata võimalust, et Soomes töötava isa või siia abiellunud ema toel KELAst (toetusi maksva rahvapensioniameti) kõikvõimalike lasterahasid välja petta. See, kuidas see neil õnnestub ongi hoopis iseasi. Ning pole saladus seegi, et töötukassa toel on võimalik elada kui kellast kellani tööd vihtuda. Noh, tegelikult pole see mõnus, kuid isegi see pole alati enda valik.

Eks näis, kuidas see ”vaesuspakett” lõpuks välja hakkab nägema ja kui palju see olukorda parandada suudab. Arutelud Arkaadia mäel jätkuvad.

EPL-Ärileht 14. september 2005

Statcounter