Eelarvamused ja dinosauruste aeg

KUIDAS ROOSI KASVATADA? Loo tingimused ja ta kasvab ise

Kui tumedasilmne, keele-konti murdva perekonnanimega neiu Sulle tänaval ette satuks, siis ... mis keeles Sa teda kõnetaksid? Eesti keel vaevalt esimesena pähe turgataks.
See, ja paljud muud eelarvamused määravad meie igapäevaelus sageli liiga palju. Läbi nende kasvatame me oma lapsigi.
KRISTIINA TSHITSHKAN on võrratu noor naine, kes mitte ainult ei oska, vaid ka on uhke: oma kodu, juurte (või pigem juurestiku?) ja kasvatuse üle. Eelarvamusi tema ellu ei mahugi. Sest nii on teda kasvatatud.

Kas Sa tead, mis on identiteedi­kriis?
Tean. Minul tekkis see ülikoolis olles. Eesti passis pole ju rahvust kir­­jas, niisiis ametlikult määrat­le­mata.
Enne ülikooli vastasin alati, et olen ungarlane. See oli ju eksooti­li­ne. Ja hea võimalus end huvita­va­ks te­ha. (naerab)
Kuid ülikoolis tuli kõik­võima­li­kes­se paberi­tesse mär­kida rah­­vus. Juurdlesin lausa selle üle. Ja tule­­mus: kõige enam tunnen end eest­­la­se­na. Pinge­reas järg­­mine on un­­gar­lane, sest rää­­gin keelt ja tunnen sel­les kee­les.
Ukrainlasena ma end väga ei tunne, ennekõike vist keeleoska­ma­­tuse pärast. Isaga olen alati ve­ne keeles rääkinud.
Eestlased on mind omaks võt­nud, niisamuti ungar­lased. Ukrain­­las­te seltsiski olen oma. Kla­pin ka vene­las­tega suure­pära­selt... Ja kes sa siis oled, kui oled kõi­gi jaoks oma? Ega see as­ja kerge­maks tee.
Kuidas Sinust ametli­kult kodanik sai?
Vanemad said 1994. aas­tal mõ­le­mad Eesti passi. Ja nad arvasid, et nen­de koda­kon­d­sus laie­neb auto­maat­selt ka meile, kolmele lap­se­le. Kuid nii polnud!
Pidime vennaga, Ist­va­­niga en­da­­le ise pas­si taotlema hak­ka­ma. Meie väike­vend Andras ei saa­nud toona isegi se­da teha, sest taot­leja peab ole­ma viis aastat Eestis ela­­nud, tema aga oli üldse elanud vaid kaks aastat. Nii olime siis meie “mitte­keegid”.
Olin 11-aastane, ja pidin käsi kons­ti­tut­sioonil tõotama, et olen iga­vesti Ees­tile truu ega reeda Eestit kunagi. Üks tädi kordas ees ja mina tema järel. Sellest tsere­­moo­niast on isegi üks paber.
Keele-eksamist vabastati meid tõen­diga, millel oli kirjas, et oleme juba keelt õppinud ja oskame seda.
Vanematel nii hästi ei läinud, nad pidid testid tegema. Ikka päris rängad testid olevat olnud. Eraldi oli keele- ja kul­tuu­ri­­test. Kul­tuu­ri­lisi küsimusi oli palju. Näiteks mil­line on kihnu nai­se seeliku­muster ja mille poolest erineb see muhu naise seeliku­mus­trist?! Palju oli spetsiifilisi küsi­musi, millele mu meelest ka kesk­mi­ne eestlane vas­ta­ta ei oskaks.
Ema tegi testid “väga heale” ja isa sai tulemuseks “hea”.
Nüüd olevat plaa­nis olukorda liht­­sustada. Kuul­da­vas­­ti lausa nii, et kui oled riigi­keelse põhikooli lõpeta­nud, oled au­to­­maat­selt ka koda­nik.
Ah jaa, staatuse järgi olen muu­la­­ne.
Kuidas saad olla truu mitmele maa­le ja rahva­le?
See on emot­sio­­naal­ne hetk, tun­nen roh­kem seotust Ees­ti­ga. Kuid kui kuulen ungari keelt või muu­si­kat või mustlas­muu­sikat, siis mis­ki minus tunneb, et see on OMA. Samas pole ma ungari-meel­ne.
Meil pole kodus iial peale suru­tud ühte kindlat kultuuri, kõik pühad on olnud läbisegi. Arvan, et see on inte­grat­siooni seisukohalt väga hea.
Tunnen päris hästi ungari, vene ja ukraina kultuuri – samas on eesti kultuur neist mulle kõige oma­sem. Ema-isa on alati seda propa­­geerinud. Nad ei ole ka kuna­gi ühtegi rah­vus­seltsi kuulu­nud. Neil on põhimõte, et kui elad Ees­tis, siis ole eestla­ne!
Leian, et see on mõistlik. Ema on üle kol­me­­­kümne aasta Eestis ela­nud, kau­em, kui oma kodu­­maal, Unga­ris. Pole mõtet asja lihtsalt asja en­da pärast hoida. Mil­leks?
Nüüd on olukord nii Sulle kui Eestile mõnevõrra teisem. Mis muutuks Sinu jaoks sel hetkel, kui Sa kolid hoopis kuhu­gi viiendasse riiki ela­ma ja jääk­sid­ki sinna?
Prooviksin ka integreeruda nii nagu seda mu vanemad tegid. Arvan, et võtan Euroopa Liidu passi.
Liitumisega on väga palju muu­tu­nud. Liikmes­rii­kides pole enam Ees­tis­se sellist kitsast suhtumist: me pole enam vaesed sugulased vaid võrd­­väär­sed partnerit. Kul­tuu­rilises mõttes on see ühendus suurepärane. Kõik on võimalik ja avatud - noorele inimesele on see ju super! Võid tööle minna üks­kõik kuhu, kui ainult võetakse! (naerab)
Kuidas on Sinus läbilöögivõimet ja selgroogu kasvatatud?
Hmm, ei teagi kuidas. Pere­kond, kes toetab!? Oleme vahel Istvaniga mõtisk­lenud sel teemal.
Meil istub söögilauda alati terve pere, selleks on alati püütud võima­lus leida. On mõel­damatu, et ema teeb lõuna valmis ja igaüks soojen­dab seda endale, millal tahab.
Kuidas ema seda suutnud on?
(jääb mõttesse) Jah, kuidagi liht­salt on. Vahel naera­me, et ole­me oma traditsioonidega nagu dino­sau­ru­s­ed - kõik teised on väljasurnud.
Võib-olla on see ema­ga Unga­rist kaa­sa tulnud, selline lõu­na­maisus perekon­na väärtus­ta­mi­ne. Samas pole meil see NII mamma-keskne. Mamma meil just ei määra, pigem tasakaalustab. Papa on ideede gene­raator ja mamma on realist, kes toob maa­ peale tagasi. Ema on alati tugi, maan­­daja, tasakaalustaja. Meil teis­tel on luba­tud endast välja minna ja üli­emotsionaalne olla...
Kui mul on kannustust vaja, helis­tan isale. Kui aga vajan aega, siis helistan emale.
Keeled Sinu elus...
Eesti, ungari, vene, inglise keelt val­dan, pran­t­suse keelt õpin. Ukraina keelt ei oska. Või ütleme nii, et saan aru. Ukrai­na ja vene kee­led on omava­hel sama­­­­moodi sarnased nagu soome ja eesti: aru saada on lihtsam kui rääkida.
Mis keeles Sa tunned?
Oskan oma tundeid väljendada kõi­gis kolmes keeles. Kuid eesti keel on mind kõige enam kooli­tanud. Vene ja unga­ri keeles jääb siis­ki midagi alati puu­du.
Arvan, et tunnen ikka eesti keeles.
On Sul midagi vane­­matele ette heita?
Olen mõelnud va­hel, et miks me ei läinud näiteks Unga­risse elama. Aga noh, seal pole ju merd. (naerab)
Arvan, et millele­gi pole nä­pu­ga näi­da­ta. Nad tegid targalt, et ei sun­dinud meile mingit kindlat kultuu­ri peale.
Mul on sõprade hulgas palju venela­si, keda on sisse­elamisel takis­ta­nud just see oma kultuur ja selle sügav edasi­kan­d­­mi­se ­­vaja­dus. Meil on olnud ko­dus igasu­gu meelsust, kõigele on loo­dud põhi. Nüüd võin minna ja ise juur­de avastada. Näiteks Ungarisse juu­ri otsimas või Ukrainasse.
Nimi on oluline osa identiteeti: mis Sinu nimest saab?
Selline perekonnanimi on kasulik. Isegi kui ma ei jää eesnimega või muu olekuga meelde, siis jääb meelde, et näe sel tüdrukul oli selline kummaline perekonna­nimi.
Nojah, oleks ikka tõesti kum­ma­­line kui abielluksin näiteks Kase või Tammega ...
Aga tegelikult – pean sellele veel tõsiselt mõtle­ma.
Muide, avas­ta­sin interneti­otsin­­gu kaudu, et Kir­gii­sias on meie pere­konna­nimega jõgi ja üks kuristik ka. Sinna korral­da­takse extreme sport reise.
Kas oled koha­nud ka negatiiv­set hoiakut?
Sellesama nime pärast on kumma­li­selt suhtutud. Töö inter­vjuul teatas kodanik nimega Gennadi mulle enne veel, kui jõudsin suu avada, et „tegelikult vaja­me me sellele kohale inimest, kes valdab perfektselt eesti keelt!“
Sa räägid väga ilusat eesti keelt...
Tuleb palju lugeda!!!
Oleme alati keelt nö puhtalt rääki­nud: emaga üht ja isaga teist keelt. Ja kunagi ei läinud keeled ja inimesed segamini. Laste­aias rääkisin alati eesti keelt.
Kas Sul on oma taustast kasu? Oled Sa end sellega nö müünud?
Arvan küll jah. Ja n-ö jutu sees müün end kindlasti. Otse pakku­­ma ei läheks.
Kui poleks nime ja tõmmut väli­must, suudan end turus­tada tarkuse, andekuse ja suh­tu­misega.
Kelleks Sa suurena saada soovid?
Suur ma veel pole, ei teagi...
Tahaks saada meeldivaks ini­me­seks. Ja ma olen sinnapoole teel.

"Juurteta juurdunud" Binokkel nr. 2 September 2004